«Tuu loosung om võlss: noorõ, tulkõ maalõ! Piässi olõma: vanõmba, toogõ noorõ maalõ! Ku tahat nuuri maa külge köütä, sis piät olõma vundament – nuur pere saa uma eloga maal pääle naada sis, ku vanõmba omma abis,» põrotas Ani Friedel (61), kiä pidä naasõ Üllega (56) vana Võromaa veerekese pääl Valgjärvel väikeist saekaadrit.
Perefirmat OÜ Fripuit, miä and paiklikõlõ inemiisile tüüd ja tugõ kultuuriello, om üle võtman poig Marko (29). «Mi välläkoolitõt poig esi kai, et ku tä järepidevüst edesi ei vii, sis häös mi värk siin är,» kõnõlõs Friedel, kink kats tütärd eläse muial. «Ku mul kõik latsõ är läävä, ma koolõ är ja omgi kõik!»
Ani Marko opsõ kihäkultuuri ja päält lõpõtamist võtt’ ette mõtsatüüstüse opmisõ maaülikoolin. Täl om naanõ ja kats poiga, pere eläs Krüüdnerin – Valgjärvelt kümme minotit sõita.
Et poig saasi iks elojõulidsõ firma üle võtta, tuu härgütäs vanõmbit vaiva nägemä. Opnu agronoomi teivä uma puuettevõttõ kõrraga päält kolhoosi lakjaminekit. Ani perrel om umma mõtsa 60-70 hektäri ümbre, a suurõmba jao puumatõrjaalist nä ostva kokko.
«Sortõ om meil pall’o. Ku õnnõ saematõrjaali tuuta, sis sügüse om kõrraga hädä: ehitüse saisva ja tuud kiäki ei osta,» kõnõlõs Friedel. «Hööveldämi, kuivatami, löömi esi alussit kokko ja teemi euroalussidõ tegijile saematõrjaali. Ku raha lõhn om õhun, sis käü tüü puulpäävä-pühäpäävä kah, poig vaihõpääl nurisõs tuu pääle…»
Ettevõttõn om tüül kümmekund inemist. Ani Friedel arvas, et väiku firma trump om tuu, et ei olõ juhtõ, omma juhtivtüütäjä. Friedel remont massinit, nõst laudu kah. Ülle olgõ pääl om paprõmajandus. Marko om tõstuki pääl, majandas kundõdõga ja kirotas projektõ massinidõ ostmisõs.
Euroraha abiga massinidõ ostmisõst arvas Ani Friedel niimuudu, et tuu om abis külh, ku saat uma jao esi vällä kävvü, mitte võtta tuus pangalainu.
«Mi kõikaig pojaga vaidlõmi, kuis ja mändsen tsihin edesi minnä,» muhelõs Friedel. «Poig kõnõlõs kõikaig, et tüüjõud kaos maalt är ja mi piämi massina kompuutridõ päält tüüle pandma. Ma ütle vasta, et tuu kõik mass, piät lainu võtma ja mi piät sis üüpäiv läbi tüüle nakkama, sändsit massinit ei saa saisma panda.»
Hääd tüüjõudu piät hoitma
Hää tüüjõud om Valgjärve kandin hinnan, nigu muialgi. Lihtsät tüüjõudu maal om, a tuud ei olõ väega vaia inämb. «Tulõva vahtsõ muudsa tüüpingi,» kõnõlõs Ani Friedel. «Massina omma elektroonilidsõ ja kae, ku kalli tüüriista omma viil põllumiihil! A pääga tüüliisi meil piakõsõ inämb ei olõ, selle et ajuga inemisele mastas liinan kümme kõrda rohkõmb palka!»
Tä kõnõlõs, et püüd iks umilõ tüüliisile niipall’o palka massa, et inemise rahul omma ja uma perrega är ellä saava. «Tüüliisiga piät sa egä päiv kõnõlõma, näide murrõ är kullõma,» seletäs Friedel. «Andma näile võimalusõ kodoelo kah är kõrralda. Sis nä ei piä siist är pagõma.»
Pia poolõ Fripuidu tüülise omma pensionääri. Suvõl käävä opilasõ tüüd tegemän. «Võtami riski. Ku mu tüütäjäl tulõ poig üten vai eski tütär imäga üten laudu nõstma: meil omma lühkese lavva, taa ei olõ rassõ tüü, a tä saa hindäle kooliraha,» seletäs Friedel.
«Tunnõmi tüüliisi läbi ja läbi: kuis kellel tervüs om, kes midä tege, kes om rahulinõ ja kes äkilidsemb,» ütles Ülle.
Ani võtiva tüüle ka tervüseviaga inemise: laudu nõst poiss, kiä ei suta tõisi inemiisiga üttegi sõnna kõnõlda. A tüüd tege kõrralikult ja kõik tiidvä, et tedä olõ-i vaia sekä.
«Käve Savõrnast üts miis, ütel’, et täl ei olõ söögirahhagi, andku ma tälle tüüd,» kõnõlõs Friedel. «Kõnõl’, et lännü Põlvahe tüüle, a olõ-i autolõ pentsu osta, siiä tulõssi jalgrattaga. Ma sooviti, et lõigaku vai võssagi, a timä, et jõvva-i saelõ pentsu osta ja olõ-i sael kettigi…»
Friedelil oll’ halv tunnõ külh, et es saa avita, a kah’os omgi nii, et pall’osit ei saa avita. «Liinasaksa ütlese, et teil om maal poodi ümbre tüüjõudu küländ, panku mi nä tüüle, midä nä sääl joova, a nii tuu asi ei olõ,» seletäs Ani Friedel. «Noilõ piätki abirahha masma: nä tsurkva ja tegevä mullõ kurja rohkõmb, ku näist kassu saa!»
Friedel tunnistas, et pall’o hää mehe läävä Suumõ parõmba palga pääle. «A ma kitä noid, kes tiinvä rahha ja tulõva tagasi, tegevä uma firma. Hallõ om noist, kes omma lännü ja jäänü,» ütles tä.
Ani arvasõ, et inemise ei olõ rahul uma eloga ka tuuperäst, et telekast näüdätäs väega pall’o glamuuri. «Ma küsü põllumehe käest: elo om sul järe pääl, sõidat miljoniliidsi traktoridõga, midä sa viriset?» kõnõlõs Friedel. «A vastus om, et näet, mõnõl lätt iks viil parõmbidõ ja valitsus kühveldäs raha umma karmanni!»
Maal jääs ello tark ja tukõv
«Maal jääse ello tugõva ja terve inemise, kiä uskva tulõvikku,» märgotas Ani Ülle. «Piät olõma hää suhtlõja, olõ-i vaia viristä.» Friedel ütles mano: «Täl piät olõma uma kinnisvara: maa, mõts, põld vai määnegi tuutminõ. Perrel piät olõma vähämbält kats massinat, üts näist dþiip. Selle et üts perest om jo kõikaig transamiis: vidä latsi ja… Piät olõma uma traktor, hää, ku sahaga. Saa-i uutma jäiä, kuna vald saha saat… Neo inemise häöse maal, kiä uutma jääse!»
Ku maainemisel om vaia, sõit tä dþiibiga, ku inämb ei saa, pand traktori käümä. «Täl piät olõma sissetulõk ja koolitõt piät olõma. Ull’ koolõs maal kõrraga vällä vai nakkas juuma. Piät olõma järepidevüse tunnõ. Ma anna uma mõtsa ja ettevõttõ latsõlõ edesi ja asi loksus paika. Olõmi peremehe, mitte nii, et mõts om käen, sis möömi är ja saami raha ja mi asi inämb ei olõ!»
Mõts taht hääd peremiist
Ani Friedel kõnõlõs, et mõtsa jaos om kõgõ hullõmb, ku umanik om liinan. «Suurõ mõtsafirma otsva ilosa mõtsa umanigu üles ja pakva livva pääl rahha – inemine müü ja unõhtas,» ütles Friedel. «Mis meile jääs: lahut tii, kannustik, ärtsurgit maastik. Viis-kuus firmat mölläse prõlla mi kandin, kõgõ viletsämbäl aol lõikasõ, käändvä kõik segi! Inemine tulõ ja ikk. Vald ütles, et ei saa midägi tetä.»
Ani Friedel, kiä om esi ka kõva jahimiis ja hulk pall’o mõtsan, hindas, et hää peremiis om umbõs kolmandikul mõtsast. Nigu vanastõ: põllumiis tege suvõl põldu, talvõl majandas mõtsa.
«Tegevä esi talv aigu rahulikult mõtsa, ei kutsu suurt firmat umma mõtsa möllämä. Pandva võsa unikulõ, purustasõ tuu är ja saava tuu iist kah viil raha,» kõnõlõs Friedel. «Mi saami sändside talomiihiga ilosalõ kaubalõ, ku ei jätä masmalda vai ei tii muid ull’uisi.»
Fripuit piät aasta palgi talvõl kokko ostma, et saasi suvõl kah lõigada. «Ku tahami palki saia, piämi kõrraga raha vällä käümä,» seletäs Friedel. «Kuna matõrjaali är saami müvvä, tuud ei tiiä. Tunnus, et rahha nigu om, a kõik om palgiunikun. Kõrvalt käibest elämi ja nii tuu asi om.» Käivet rehkendäs Freidel palgivirnu perrä, raamadupidäjä Ülle ütles, et om iks olnu 5-6 miljonit kruuni ehk 300 000 – 400 000 eurot aastan.
Maaelo lätt hinda
«Prõlla lätt asi viil allapoolõ, a kunagi inemise saava arru, et maal om iks hää ellä,» ütles Friedel. «Siin om luudus, vabahus ja maad hinnatas ilman jo väega korgõlt. Meil om viil vastapite, a tuu asi muutus ja sis mi olõmi võidumehe!»
Mõts ja maa nakkasõ Ani perre meelest kunagi väega är tasuma – Eesti om jo põllumajandus-, mitte tüüstüsmaa.
Piät õnnõ tsipakõsõ uutma ja üle saama rassõst aost, ku maal omma kats kõgõ tegüsämpä punti pensionääri ja jahimehe, lisas mõnõ härksä inemise, kiä rabõlõsõ kümne liini pääl kõrraga. Noorõ piät maalõ tagasi tulõma ja külh nä tulõva kah. Seo lugu oll’ väiku oppus, kuis tuud asja takast tsuski saa.
Maainemisel piät olõma:
1. maad ja mõtsa
2. tukõv perekund
3. tervüst
4. põld vai määnegi tuutminõ
5. vähämbält kats massinat, üts näist džiip
6. traktor (soovitatavalt sahaga)
7. hää haridus ja tark pää
Ani Friedel ja Ülle
Harju Ülle, Uma Leht