Kolm aastakka tagasi naksi Lasva vallah Orioni talo kolm latsõkõist imäle-esäle nii ku uni pääle käümä, et vaia eläjä võtta. «Latsõ ütli meile, et mis talo tuu sääne om, koh õnnõ villä kasvatõdas, a eläjit ei olõki,» tulõtas talo peremiis Kõrbe Hanno (41) miilde.
Pernaanõ Kõrbe Maire (41) ütles mano, et latsõ tahtsõ hobõst, a nä jäivä siski arvamisõlõ, et edimält võinu kedä vähämbät võtta.
Et Orioni talo ümbre Voki-Tammõ küläh om pall’o soid ja suuhaina ei ollõv lambilõ hää anda, otsust’ Hanno kitsi kasus. «Ma kai, et mõtskitsõ eläse hää meelega suu pääl ja ku mõtskitsõl kõlbas taad haina süvvä, vast kõlbas sis kodokitsõl kah,» ütles Hanno hindäette muheldõh.
Kõgõpäält ostõti poodist kitsõpiimä, et tiidä saia, kas tuud kraami kiäki juuma kah nakkas. «Latsõ pruuvsõ ja ütli, et väega hää om,» kõnõlõs Maire. «Takastperrä tull’ vällä, et periselt oll’ tuu piim väega halv, a nä julgu-s üldä kah, selle et pelksi, et sis mi ei võtaki kitsi.»
Kolm aastakka ildampa juu terve Kõrbe pere õnnõ kitsõpiimä, tege kitsõjuustu, süü kitsõlihha ni ku vaia, maka kitsõnahku vaihõl.
Algusõ sai asi Heiferi fondist. Hanno otsõ üles Võromaa Heiferi iistvidäjä Piho Aigari ni pia oll’gi Orioni taloh kameruni tõugo sikk. Toolõ hangiti kipõlt mano kats saane tõugo kitsõpreilit – Juula ja Elle. Õigõ pia tekkü Hannol mõtõ, et vaia om naada tõugo parandama. Nii tõi tä hindäle Lätist üte lihatõugo boeri sika, kiä velerahva avvos Janisõs ristiti. «Ma mõtli, et säält tulõ põnnõv värk, ku lihaelläi piimäeläjäga ristädä,» muhelõs Hanno. «A tuust, mis säält vällä tull’, mi saaki-i viil arvu, selle et meil omma neo as’a veidükese segi.»
«Ainumanõ hädä om kitsõga tuu, et tä süü kõik puu är,» muutus Hanno kõrraga murrõlidsõs. «Muido om tä umbõ tark ja kavval elläi. Kits om targõmb ku lammas: tä õks inne mõtlõs ja sis tege.» Kits joosõ-i ilmahki niimuudu tormi, ku lamba tükise juuskma – üts iih ja kari takah.
«Ku väläh om näütüses halv ilm, sis kits kaes sullõ lauda ussõ pääl säändse näoga otsa: mis sa arvat, et ma olõ ull’, et säändse ilmaga vällä lää vai!» kõnõlõs Hanno.
Umist eljäist kõnõlõminõ vidä timä näo naarulõ. Nä omma ni vahva eläjä, et õnnõ näide kaemisõst lätt miil hääs, ütlese Hanno ja Maire ku ütest suust. «Mi viil opi taad eläjäpidämist ja nii kaemi sagõhõhe kavvõndast, kuis nä toimõndasõ ja toimõ tulõva,» seletäs Hanno.
Õgal juhul om Kõrbe pere uma valikuga inämb ku rahul, esieränis tuuga, et kitsõpidämisega suurt vaiva olõ-i. «Toimõndama piät õga eläjäga,» ütles Hanno. Kitsiga om lihtsä: talvõl tulõ näile vett, villä ni haina anda ni suvõl oli-i eski tuud vaiva. «Sis tii õnnõ laudauss vallalõ ja nä läävä esi kar’amaa pääle,» kitt Hanno.
Et Orioni talo perremiis kasvatas esi mahhetvillä ja tege haina, olõ-i ka kitsilõ talvõs 15-20 tonni haina tegemine tiiä-i mis murrõkotus. «Ma muidogi veidükese priiska tuu hainaga, a mul hainamaad om, nii et las nä söövä,» seletäs Kõrbe Hanno.
Timäst hõhkas lämmind ja eloga rahulolõmist. Ütteviisi miildüse tälle nii kitsõ ku mahhe põllupidämine. «Ma olli kah kunagi harilik tuutja, a mullõ tunnus, et mahheh põllundusõh om tuud tenno inämb,» seletäs tä umma otsust. «Üts asi om tuu, et PRIA and mahhetalomiihile rohkõmb tukõ, a viil tähtsämb om tuu, et luudus, miä mahhesttuutmisõst perrä jääs, om illos – olõ-i Roundupiga är palotõdu nurmõ.»
Nutovi Mirjam, Uma Leht