Ajakirja Eesti Loodus jätkab kena traditsiooni ja valis 2012. aasta puuks õunapuud.
Metsõunapuud on meie maakamaral kasvanud arvatavalt viis-kuus tuhat aastat ja on tänapäeval looduses kaitse alused. Metsõunapuud ei maksaks segi ajada metsistunud õunapuuga – sellisega, mis on kasvama läinud „karjapoisi“ visatud õunasüdamest ja kasvama lähevad nad üpris lihtsalt. Erinevustest lähemalt kevadel, kui lehed juba puus.
Maailmas on õunapuude sordiaretusega alustatud paar tuhat aastat tagasi juba siis oskasid inimesed puid pookida. Meile jõudsid esimesed aedõunapuud arvatavalt kloostrite kaudu 13.-14. sajandil. Eestimaist õunakasvatust ja aretust võiks dateerida eelmise sajandi algusega.
Eesti Loodus valis esimest korda aasta puu 1996. aastaks. Seega on aasta puid ajakirja veergudel käsitlenud juba 16 aastat. Mullu kandis aasta puu tiitlit jalakas koos oma loodusliku perekonnakaaslase künnapuuga. Teda tutvustati põhjalikult Eesti Looduse märtsinumbris. Esimene aasta puu oli kadakas.
Esimeseks aasta puuks oli 1996. aastal kadakas. Aasta varem oli otsitud rahvuslille, -linnu ja -kivi kõrvale muid loodussümboleid: rahvuspuud ja -maastikku. Eesti Looduse tollaste küsitluste järgi jäi kandideerima neli puud: kadakas, kuusk, mänd ja pärn, igaühel veenev põhjendus. Teaduste akadeemia looduskaitse komisjon arvas tollal, et rahvuspuud on veel vara hääletada, ent põhjanaabrite eeskujul otsustati kõigepealt valida aasta puu. Rahvuspuu valimiseni pole seni jõutud. Eestis kasvab looduslikke puid-põõsaid 60 – 80 liiki.