Lõppemas on aasta kunstibussiga. Üks selline ilus kunsti ja kultuuri täis. Kuidas kunstibussil läinud on, räägib selle eestvedaja Maria
Viidalepp.
Kus kohast ja miks tuli idee teha just sellist kunstibussi?
Kunstibussi projekti elluviimisplaane hakksime Eesti Kunstiakadeemias pidama juba 2010.aasta sügisel, mil üleskutse kunstiprojektidele oli eesootava kultuuriaastaga seoses välja hõiganud ka SA Tallinn 2011. Meie plaaniks oli tuua kunst rahvale lähemale ning tutvustada Eesti Kunstiakadeemias õpetatavaid erialasid ning neid valdkondi, millega erinevate erialade professionaalid oma igapäevatöös kokku puutuvad. Kui saime toetajaks City Tour’i, kes oli nõus andma terveks aastaks kasutada ühe oma kahekordsetest bussidest, siis oli selge, mil viisil me kunsti rahvani toome ning vastupidi. Koostöös osakondade juhtide ja professoritega püüdsime Kunstibussi tuuride sisu hoida mitmekülgse ning alternatiivsena – meie ühiseks sooviks oli tuurikülalised kokku viia oma eriala parimatega ning näidata antud erialasid nende kõige ehedamast ning ausamast küljest.
Kuidas lõppenud aasta tagasi vaadates tundub?
Ma julgen loota, tuginedes tuuril kohalkäinute tagasisidele, et Kunstibuss on oma algset ideed, viia inimesed kokku kunsti- ja disaini erialadel töötavate inimestega, selgitamaks erinevaid tööprotsesse ning võtteid, järginud. Kui tihtipeale “kõrgeks ja kaugeks” mõeldud kunstimaailm sai nüüd linnarahvale tänu 26. kunsti- ja disaini eriala tutvustamise ehk lähemale toodud, siis usun, et Kunstibussi projekti võiks pidada õnnestunuks.
Millised on parimad mälestused?
Heaks näiteks on 19. novembril toimunud Fotograafia tuur, mille eestvedajateks olid professor Marko Laimre ning EKA fotoosakonna tudengid. Seda tuuri oleks saanud lahendada mitmel erineval viisil, näiteks viies inimesed kokku erinevates valdkondades tegutsevate fotograafidega. Laimrel oli aga algusest peale kindel visioon, mida ja kuidas teha. Tema sooviks oli näidata, mil määral on fotograafia manipulatsioon ning kuidas suvalisi fotosid saab kasutada sõnumite edastamiseks massidele. Tuuri päeval andsime kõigile osalejatele bussi uksel meenekotid, mis olid varustatud mustade õhupallide ning pulkadega. Esmalt sõitsime Kakumäe pangale, kus vaatasime merd kui üht vähim konkreetse ümbruskonnaga seostatavat elementi nii fotograafi kui fotovaataja jaoks. Pildistades pelgalt merd ja taevast, võib taolisele pildile sõnadega juurde seletada ükskõik millise loo. Edasi viis teekond vanalinna, mis on oma detailirohkuses täiesti vastupidine eelmisele peatuspaigale. Patkuli trepid pakuvad fotograafile oma eri tasanditega rohkelt mängimisvõimalusi, mille tõestuseks moodustati mustade õhupallidega inimestest sõna MJAU. Sama lõbusalt lehvitasime õhupallidega ka Toompeal ning vabaduse väljakul kurioosse Vabadussamba ees. Teel meie viimasesse sihtkohta, EKKM’i ruumidesse, mil võis tuurikülastajate leplikelt nägudelt välja lugeda midagi säärast, et “noh, saigi veidi jalutatud laupäevasel päeval”, ei aimanud aga peale korraldajate keegi, et tegelikult olime kõik olnud osa propagandistlikust manipulatsioonist. Tuuri käigus tehtud fotode põhjal võiks iga
aktsioonis mitteosalenu öelda, et tegemist on massidesse kogunenud protestijatega,
kelle sümboolikaks on must õhupall, ähvardavaks loosungiks sõna “Mjau” ning eestvedajaks ruupori ja mustas mantlis mees. Tõetruudust lisavad loomulikult fotodel nähaolevad aktsiooni pildistavad “ajakirjanikud” (fotoosakonna tudengid) ning ühtses massis sihipäraselt liikuv 70st inimesest koosnev organisatsioon. Minu jaoks on olnud kõik need tuurid väga inspireerivad! Eelkõige on muljet avaldanud just koostöö erinevate erialade esindajatega, kellest kõigist õhkub rahulolu oma tegevusest. Nad kõik on õnnelikud! Eriliselt meeldejääv minu enda jaoks oli näiteks kokkupuude stsenograafiaettevõtte Stagecraft’i juhi Silver Simmeriga, kes on Koplisse rajanud jutkui oma väikese kuningriigi. Mulle avaldas muljet ettevõttes valitsev loominguline ning kokkuhoidev tööõhkkond ning Simmeri enda entusiastlik ning positiivne suhtumine oma töösse. Selle nägemine oli positiivne süst ning eeskuju nii mulle kui ka minu teistele tiimiliikmetele.
Mis saab edasi?
Viimane, Animatsiooni tuur, toimub 17. detsembril ning kogu kultuuriaasta pidulik
lõpp saabud 22. detsembril. See aga, et Tallinn ametlikult kultuuriaasta lõppenuks
kuulutab, ei tähenad veel, et järgnev aasta kultuurivaba tuleks. Vastupidi! Usun, et
selle aastaga süvendati läbi erinevate projektide eesti inimestes kultuuriarmastust
veelgi ning paljud said võimaluse rikastada oma kogemustepagasit erinevate
projektide elluviimisel ning ideede teostamisel. Usun, et tänavune kogemus annab
kindlasti julgust ja enesekindlust nii korraldajatele kui teistele kultuuriaasta
programmis osalenutele ka tulevastel aastatel oma ideesid võimalusel ellu viia.
Loodan, et ka Kunstibussiga kaasasõitjatel õnnestus midagi enda jaoks nendelt
tuuridelt lisaks teadmistele kaasa võtta
Kunstibussi kohta vaata lisa: siit või siit. Pilte Kunstibussist saad vaadata siit.
Mart Valner