Kes ärkab hommikul vara nagu kukk, tunneb, et eelmisel õhtul jäi midagi tegemata, haarab kalkuni londi värvi pliiatsi järele, pistab selle tökatmusta kohvitassi, võtab hajameelselt ilmatu suure paki vihikud ja topib need imepisikesse kotti, paneb jalga tikk-kontsaga kõpskingad – see peaks minema kooli, võibolla on ta õpetaja.
Tegelikult pole aga asi üldse nii hull. Tehtud saab kõik niikuinii, kohvi ma ei joo, vihikud parandan ära koolis, kott pole mul sugugi nii imepisike, tikk-kontsadega kõpskingi mul veel pole (madalamatega parem õpilastega sammu pidada) ja seda, et ma õpetaja olen, tuletavad lapsed mulle pidevalt meelde. Jõudu, jaksu ja sära silmadesse kõikidele kolleegidele!
Tuuli Hiiesalu