Kagu-Eesti paistab tänavu päris hea köögivilja saak olevat, sest suvine ilm pakkus nii päikest kui äikest ja maa andis juurikatele piisavat niiskust ning toitaineid, et hooga kasvada. Ja võilill paisutas siin mõnel pool oma lehed sel suvel lausa nii suureks, et tekkis juba tunne nagu oleks tegu uue liigi või hoopis geneetiliselt muundatud taimega.
Saagikoristus võib vahel tuua ka üllatusi ja nõuda leidlikku lähenemist. Paiguti võib näiteks savine maa olla vaatamata sügisvihmadele pisut sügavamal mullakihis nii kuiv, et võta või kang appi – muidu saaki kätte ei saa…
Haanjas Horoski külas katsetasid potipõllumehed kangiga porgandite ülesvõtmist ja see meetod toimis päris hästi. Labidaga porgandile järgi minna oli kohati täitsa võimatu, sest labidat ei õnnestunud mingi nipiga maasse suruda, kaevata ega lüüa. Porgandil jagus küll väge, et savisesse mulda tungida ning jämedaks kasvada, ent saagikoristajal jäi selle väeka porgandi kättesaamiseks rammu väheks.
Nii jõulist porgandivõttu pole Horoskil varem harrastatud, ent tänavu, mil porgand piisavalt pikk ja parajalt pirakas, kippus ülesvõtmisel juhtuma nii, et labidaga pääses küll poole juurikani, aga kui hakkasid ‘põrknast’ maast üles võtma, läks porgandipoiss plõksti pooleks. Nii ei jäänudki muud üle kui leiutada teistmoodi meetod – porgandivõtt kangiga.
Põllu ja mullaga on siinmail üldse huvitav lugu – mulla koostis ja kvaliteet varieerub seinast seina ning sama põld võib olla eri otstes täitsa teist nägu. Künka otsas üks, lohus teine – päris siledat põllulappi Haanimaal ju polegi.
Kõige rohkem paneb pead murdma tihke savine pinnas. Sõnnikut, põhku ja puulehti on saanud küll põllule piisavalt veetud, ent muld on ikka savine. Liivakoormat pole veel põllule puistanud, ehk see aitaks? Kui kellelgi on häid mõtteid, kuidas savist mulda kohevamaks saada, andke julgesti märku.
Nüüd pole aga muud kui kang uuesti õlale ja uute porgandite järele, Mihklipäev juba ukse ees! Eks vanarahvas teab mida räägib – Mihklipäevaks pidi olema naeris koopas ja naine toas…
Erkki Peetsalu
Siinkohal väljavõte Priit Penu raamatust Eesti muldadest talunikele just struktuuritu mulla ja selle parandamise võimaluste kohta:-)
Mulla struktuuri all mõistetakse erineva suuruse, kuju, kõvaduse ja sidususega mullaosakeste võimet moodustada ühinemisel erinevaid mullasõmerusi. Struktuuritu muld on kas üksikteraline (iga mehaaniline element omaette – tüüpiline liivmullas, kus liivaosakesed omavahel kokku ei kleepu) või massiivne (mehaanilised osakesed on liitunud ühtseks massiks – tüüpiline tihedasti kokkukleepunud osadega savimullas). Sageli on mullad vahepealsete omadustega.
Struktuuri sõmerate tekkeks mullas on vaja:
• saviosakesi,
• kahe- ja kolmevalentseid katioone (Ca 2+, Mg 2+, Fe 3+); happelistel muldadel on struktuuri väljakujunemiseks sageli vaja viia lupjamisega mulda täiendavalt 2-valentseid katioone (Ca 2+, Mg 2+ ). Seega on parema struktuuriga neutraalsed ja leeliselised mullad.
• orgaanilist ainet, eriti huumust, mis liidab osakesed kokku ja muudab mulla sõmerjaks.
Struktuuri tekkes on olulised nii makroorganismid (eelkõige hooghännalised ja vihmaussid) kui ka mikroorganismid (seened, bakterid), kellest kõigist sõltub orgaaniliste jäänuste muundamine, eeskätt lagundamise teel.
Struktuuri hoidmiseks tuleb:
• harida siis, kui muld on küps. Harimisküps muld ei kleepu harimisriista külge. Kui muld, eriti just raske muld, on märg, siis surub traktori raskus või adra hõlm struktuurisõmerad kokku. Kui muld on kuiv, purunevad harimisel sõmerad ja muld tolmustub.
• mitte tallata mulda liigselt. Kui künnikihi alla on tekkinud tihenenud kiht ja sõmerad on hävinud, aitavad seda kõrvaldada sügavkobesti ja tüükultivaator. Liigtallamise vähendamiseks tuleb kasutada minimaalse traktorikäikude arvuga maaharimissüsteeme, põimagregaate, valida sobiv harimistööde aeg ning suurendada heintaimede osatähtsust külvikordades.
• kasvatada külvikorras liblikõielisi heintaimi, mis oma tugeva juurestikuga soodustavad sõmerate teket, samuti jääb neist mulda rohkesti taimejäänuseid