Sõmmõrpalo vallast Liinamäe mõisast asunigutalo köögipõrmandu alt tull’ vällä tarõsuurunõ kivimüräk. Tuu om arvada sama kivimüräk, mink kotsilõ om üles kirotõt juttõ kivi ala matõtust varandusõst.
«Seo ots lätt vundamendi ala, tõsõlõ poolõ,» kõnõl’ löütü kivi suurusõst Murumäe talo peremiis Helsteini Lembit. «Tõnõ ots lätt ahu ala ja kolmas küünüs viil poolõ tarõni. Seo om õnnõ nukakõnõ siin päält nätä. Ja ku pall’u tä alla viil lätt?!»
«Mi tiidsemi nii pall’u, et määnegi suur kivi om põrmandu all. Esä veidükese ragusi taad, ku tegi tarõnukka,» ütel’ Lembit. «A köögijaku es tiiä sukugi. Ku viitrassi kaivõti, läts tuu täpsele kivist müüdä.»
Kivvi kaiõn tunnus, et maja ehitämise aigu om tuud päält kõvastõ lahutu. Maja om ehitet tuudaigu, ku mõisamaa asunigõlõ vällä jaeti. «1928 vai kuna nä tetti,» tulõt’ miilde Lembitü 86aastanõ imä Miralda, kiä tuudaigu oll’ väiku lats. «Maa anti ja naksiva kõik ehitämä. A nuu omma kõik är koolnu, kes teivä ja olli. Tuu oll’ paruni man üts Tammi Miina, tälle anti maa ja tä nakas’ siiä ehitämä. Kõgõpäält oll’ maja vundament tettü tõsõ kotussõ pääle, a sis millegiperäst märgiti ümbre ja tetti tarõ siiä.»
Mõisaaigu olli ümbretsõõri talli, vask’alauda, küünü, kaiv, munakivvega katõt huuv, tiidse Miralda uma imä jutu perrä. Tä esi sai majja elämä päält sõta. A köögipõrmandut olõ-s putnu päält maja ehitämist kiäki. Lembit om väke täüs, et vahtsõ köögipõrmandu jaos iks kivvi vähämbält päält är lahku.
«Puuriga puuritas ja kiilõga lüvväs vällä, tüübli lüvväs sisse ja pestäs taa purus, aigu võtt: järgmädse aasta jõulus om valmis,» rehkend’ Lembit. «Vai sis klaaspõrmand pääle, tulõkõsõ alla ja kõigilõ näütämises!»
Rahvaperimüse uurja, Urvastõ kihlkunna kotussõjuttõ raamadu «Mõtsast löütü kerik» kokkosäädjä Valpri Valdo otsõ Liinamäe kandin inne raamadu tegemist takan kattõ kivvi. Selle et Eesti kultuuriluulidsõn arhiivin om 1927. aastagast peri jutt: «Linnamäe vallas mõisa lähedal olnud vanasti suur kõrge kivi, kuhu alla, vana soldati jutu järele, sõja ajal varandust maetud. Nüüd kivi lõhutud.» Nii olli kõnõlnu tuudaigu vanõmba inemise Duubergi Adam ja Hurda Sohvi.
Tõsõ suurõ kivi kotsilõ om arhiivin samast aost teedüs: «Utta palus (Utita veski lähedal) kõrgel kingul olla vana sõjaaegne matusepaik. Samas lähedal maantee ääres olnud vanasti lai madal kivi, mida rahvas kutsunud «Munga matuseks». Nüüd kivi asunikkelt lõhutud.» Nii olli kõnõlnu vana inemise Stammi Miina, Halleri Juhan ja Jeegeri Villem. Arvada om üts kõnõlõja tuusama Murumäe krundi saaja, kedä Helsteini Miralda viil mälehtäs.
Vägevä kivi üten rian
Võromaa kotussõnimmiuurja Saarõ Evar, kiä esi eläs kah Liinamäel, kõnõl’, et sääl kandin om sändsit suuri ijäao kivimüräkit viil mitu tükkü. Kaardi päält kaiõn omma nä üten rian. «Alalõ omma viil Helsekivi, Tinnipalo rändrahn ja üts suur kivi Hormal,» ütel’ tä.
Saarõ Evar imeht’, mille külh oll’ vaia asunigõl naada perätüt kivvi lahkma ja sinnä pääle tarrõ ehitämä.
A tuu võisõ olla praktilinõ kaaldminõ: asunigukrundi olli tsill’okõsõ, egä põllumaajupikõnõ korgõn hinnan ja kivi pääle jo aiamaad tii-i. Et vana ja vägevä kivi üle võinu hoobis uhkust tunda, es rehkendä tuudaigu joht kiäki.
Ku mõni vanainemine viil tiid midägi tuu üleslöütü vai mõnõ tõsõ, kaonu kivi kotsilõ, sõs võinu tuust Umalõ Lehele teedä anda.
Harju Ülle, Uma Leht
Hää peremiis, är lahkku kivvi madalambast. Kui lahut är ja ei miildü, sis sändsit kivve ei tulõ siiäkanti inne järgmitse jääaja lõppu.
Your comment is awaiting moderation – Googeli transleit: Sinu kommentaar ootab mõõdukusele –
a kuis tuu võrokeeli om???