Ilvese Aapo,
Räpinä miis
Perämädsel võrokõisi tsõõriklavval tull’ jälki jutus, et võrokõisil olõ õi umma lippu ja olõ õi hümni. Hümniga lätt vast viil paar Umma Pito aigu, a kül tä tulõ. Om jo parõmb, ku hümn kujonõs esi – rahvas laul tä hindä süäme perrä vällä ja tuu om pääle pito kõrraga kuulda. Lipuga omma as’a tõistmuudu.
Mille võrokõisilõ lippu vaia om? Ma looda, et säänest küsümüst tekü ei, a egäs juhus õks kõnõlõ veedükse. Kuigina hallõ om, ku võrokõisil om määnegi pido vai kokkosaaminõ vai märgotus, a masti olõ õi tõmmada midägi. Päälegi om setodõl joba illos lipp, võrokõnõ saa õi ummõtõ sitõmb olla. Kimmäle andnu uma lipp võrokõsõlõ ka hindätiidmist mano.
Lippu saanu kas vai hammõ pääle tikki vai märgi pääl rõnnan hoita. Muido saa õi inne arvo, et tõõnõ inemine võrokõnõ om, ku tä kõnõlõma nakkas. A egä kõrd julgu õi kiäki võõra inemisega kõrraga uma keelen kõnõlda. Nii või minnä tükk aigu, inne ku välläütlemise vai sõnno perrä arvo saias, et tõõnõ om kah õks samast kandist peri. Tuu tähendäs, et om vaia universaalsõt võrokõsõ märki vai tõistmuudu üldä sümbolit, ja tuu märgi otsmisõ man olnu kavval kõrraga lipp kah är tetä.
Vahejutus kõnõlõ, et üts soomõ-ugri kiili uurja Poolamaalt, Szymon Pawlas, om vällä paknu soomõ-ugri lipu mõttõ ja kavandi. Sääl om soomõ-ugri riike lipuvärvega Skandinaavia rist – tuu om heraldilinõ (heraldika – vapisüstem, kon egä märk ja värv tähendäs midägi kimmäst – UL) termin ja näütüses Seto lipul kah – ja tuu rist om köüdetü katsakannaga.
Katsakand om heraldilisõn keelen pükälrist, eestläse jaos Muhu mänd. Katsakand om kimmäs märk, tuud om Võromaal kah väega pall’o tarvitõt ja mul olnu õs midägi tuu vasta, ku tä võrokõisi lipu pääle kah jõudnu.
Om muidoki innembidegi joba uma lipu kavandit tettü. Mis tuu värgiga hädä om: näütüses Internetist või löüdä mitteammõtligu võro lipu, midä ollõv kongi esiki tarvitõt ja mõnõ jaos või tuu joba illos olla. A tuu lipp om heraldikariiglide perrä võlssi. Heraldika om umaette kimmäs süstem, tuud piät tiidmä ja tuust lipu man müüdä minnä olõ õi hää.
Egäüts või muidoki tuud süstemit tiidmäldä pruuvi koton võro lippu tsehkendä, a tuuga olõ õi perän suurt midägi tetä. Aigu hoitnu kokko, ku kõrraga tiidjä inemise tsõõri kogoda: etnograafi, kunstnigu, heraldiku ja vast kedägi viil nii-üldä ideoloogilidsõ poolõ päält, ku mi suta säändse inemise vällä märki.
A kiä naa «mi» omma? Ma arva, et heraldilidsõlt, semiootilidsõlt, etnograafilidsõlt ja kunstilidsõlt kimmit kavandit saia olõ õi suur hädä. Suur hädä om hoobis tuu, et kiä ja kuimuudu tuu lipu sõs parõmbidõ hulgast vällä vali.
Setodõl omma vanõmbidõ kogo ja Seto kongress. Seto lipp om naidõ valit. A mis võrokõisil om? Mitte midägi! Setodõl om umavalitsuisi liit kah, a vana Võromaa umavalitsuisi liito olõ õi joht. Vana Võromaa kihlkunna hoitva tõõnõkõrd väega umaette. Võrokõisi tsõõriklaud jääs kah pall’o tsill’okõsõs.
A lippu om ummõtõ vaia. Ütle viil, et tegijit vast löüd, ja looda, et Võro selts võtt näide otsmist iist. Tuuperäst ma kutsu üten märgütämä, kuimuudu rahvas tuu lipu vällä ja umas saanu valli. Ku häid mõttit om, kirotagõ näütüses Umalõ Lehele ja kaemi, mis edesi saa.
Uma Leht