«No kosmosõst taha-i ma külh inämb midägi kõnõlda!» arvas’ tähetiidläse leevä joba 15 aastaga iist nukka visanu Kasaku Enn (56) ja nii tull’gi pääliinlasõst võrokõsõga jutt hoobis ülearvotarkusõst, kohvimassinast, jumalast ja muust.
Midä sa sis tiit, ku Kõgõkogost inämb kõnõlõ-i?
Hm, tuu um säänesama küsümüs, et määne um su lemmikraamat. Egäh nädälih um jo kümme erinevät lemmikraamatut! Ma olõ kõik aig ütte asja tennü: olõ terve elo teedä tahtnu, kuis as’a umma! Kunagi ma arvssi, et tuud oppas füüsiga, tuuperäst tahtsõ füüsikus saia.
Mõnõ ao peräst sai arvo, et füüsiga um illos mäng, midä um kasulinõ mängi ja saia häid tulõmuisi. A ku tahat teedä, kuis as’a tegeligult umma, sõs tulõ naada märkmä tuu pääle, et mismuudu inemise ülepää märkvä.
Tuu om sõs filosoofia?
Hehee… Ülearvotarkus iks! Tuust tarkusõst olõ-i normaalsõ inemise egäpäävätses elos midägi kassu. Eloh um kassu tuust, ku tiiät, kuis luidsast käeh hoita. Ku nõstat tuu võlsspite üles, sõs ei jää supp sisse!
Ma oppa õigustiidüse tudõngiilõ argumentiirmist, loogikat ja filosoofiat. Õkvalt nakka vällä andma opiraamatut, raha tuu jaos tull’ kah. Aastaga lõpus piät tuu valmis saama.
Kuis seoilmaaigsõ noorõ inemise omma?
Inemise umma iks ulli, nigu ma esiki, tuu um esihindäst mõista. Tiidüs ja säädüse-tiidüs umma sarnadsõ: nuu umma inemisele sobimalda tegevüse, esiki inimvainolidsõ. Tuuperäst, et nuu tahtva järekimmäst vaimupunnitust, hindä üte joro pääl hoitmist. Tuud üte normaalsõ inemise käest nõuda um ülearvo hulga.
Et koolih ei opada inämb järekimmäst pingutamist, um asi kehvembäs lännü. Ku lats inämb tähele ei panõ, um oppaja süüdü. Piät tähelepandmist tõmbama, kas sõs spagaati viskama vai kapiussõ vallalõ võtma ja ijätüst pakma.
A olõ-i lihtsäle niisama, et esihindäst saa kiil selges, tsipakõsõ mängi ja um matõmaatiga selge… Üle kümne minodi üte raamadu takah istu – kes säänest «piinamist» vällä kannatas seoilmaaigu?
Kuis sundi inemiisi järekimmält vaimu pingutama, et tä mäletänü, midä ütel’ kolm lausõt tagasi? Kiä tiid… A ku tudõng tuud ei suta, sõs ma ütle, et armsa sõbõr, vali tõnõ eriala, ega egäüts ei piä diplomit saama!
Sa ütlit üten intervjuun, et su unistus om tüükotus mõtsan, kon om hää Internet, a nüüt elät Tal’nan?
Elä Tal’nan põhilidsõlt talvõl, suvõl elä Nõval – tuu um täpsele vastatsihih Navi küläle!
Mäki olõ-i, a tuu iist um meri ja liiv ja pedäjä umma kah ilosa. Egäs Võromaal kah midägi hätä olõ-i, a sääl um tõistmuudu, rahuligumb.
Suguvõssa olõt uurnu, vast mõni juur vii mere viirde?
Väega ei olõ, hädäga olõ hulga asjo teedä saanu. Vanalellä Kasaku Eliasõ mälestüse tulli Eesti Mõttõluu sar’an vällä. Mul es olõki seonimaani tiidmist, miä mu Karula kandist perit esäesäst ja timä veljust sai. Kuis vanaesä ja vanalell maaha lasti ja kuis läts’ tuul Eliasõl, kes lõpus Ameerikalõ sai. A merest olõ-i suguvõsah midägi kuulda.
Olõt hulga märgotanu jumala olõmanolõmisõ üle. Kas tuu asi om sullõ selges saanu?
Asi um hulga keerulidsõmb. Iks küstäs, et kas usut jumalat. Sõs um kõgõ huvitav vasta küssü, et kas säänest jumalat, nigu sa arvat? Tollõlõ või egäüts «ei» vastada!
Ma ei otsi jumalat tuuperäst, et tedä mullõ usu peräst vaia olnu, a ma tahtnu mõnõst tähtsäst põhimõttõst arvo saia. Osast as’ost kõnõlõmisõs vai arvo saamisõs um vaia Absoluudi vai Jumala terminit pruuki.
Kas olõt minka kokko putnu, midä saa-i tiidüsega seletä?
Kõikaig! Tiidüs ei sutaki midägi seletä! Tuu um õnnõ tehniline iihkiri, nigu kohvimassina pruukmisõ oppus! Tiidüs seletäs, kuis kohvimassinat tüüle panda, mitte tuud, mis kohvist mu jaos kohvi tege, mille täl sääne maik um, kas tuu mullõ miildüs vai ei… Tiidüs ei seledä üttegi tähtsät asja!
Kõik kotussõ umma täüs imeperätsit asjo, mis umma seletämäldä. Ku bioloogiatunnih oppaja selet’, et miä elo um, kas sa iks küsset, et kas timä tiid, mis tuu elo ülepää um? Sõs olõsi pidänü oppaja tunnistama, et ei tiiä, tuu või ime kah olla!
Mul um üts hää sõbõr, kes sai ehtsä ilmutusõ. Ma usu tedä, täl ei olõ võlssmisõ muudu. Inne oll’ tä üts egävene ateist ja matõrjalist ja peräst jäi tuus edesi. Istsõ lavva takah ja märgüt’, ku äkki oll’ täl õkva-kontakt korgõmba võimuga, tä sai arvo, et kõnõlõs jumalaga. Sai kõik uma murrõ är kõnõlda, sai vastussõ ja sõs kõrraga oll’ «side» kinni. Sändsit asjo tulõ rohkõmb ette, ku arvatas. A mul olõ-i ilmutuisi olnu.
Ilman um lihtsit ja keeroliidsi asjo. Tuu, mis kõlbas lihtside, ei kõlba keeroliidsi asjo seletämises. Tiidüs um lihtside asjo seletämises ja keeroliidsi olõ-i pruuvnugi kunagi seletä.
A ku meile proomitas usku päähä määri, et tiidüs võissi keeruliisi asjo seletä, tulõ hädä. Tiidüs olõ-i ilmahki usu asõmõlõ tahtnu, tuu um tiidüspoliitikidõ propaganda. Tiidläse umma esi seoilmaaigu usuga hädäh.
Tiidläne saa-i üldä, et um ull’, midägi tiiä-i. Lätt rahha küsümä, üldäs, et olõt mol’o, midägi tiiä-i, mi sullõ rahha ei annaki! Nii ommaki tiidläse «sunnitarkus» tettü: nä piät ütlemä, et umma maru targa, andkõ mugu rahha! Hädä um tollõh, et nä nakkasõ esi kah pikäpääle uskma, et umma. Sõs tulõ viil aokiränik mano ja küsüs, et herr akadeemik, midä tuust as’ast arvat? Akadeemik ei tiiä küstüst rohkõmb ku põrss pühäpääväst, a seletäs…
Tiidläse ei olõ tõisist inemiisist targõmba! Mullõ või süämehe minnä, et mu käest mõnikõrd midägi küstäs ja saa midägi arvada, a sama häste või Navi poodi taadõ minnä ja sagõhe saat säält viil hulga targõmbat juttu!
Olõt ütelnü, et su jaos om tähtsä hingerahu.
Üteldäs, et tuu saat kolm päivä pääle surma! A ma olõ hulga külh är tennü, et toolõ lähämbäle jõuda. Mul umma hää tudõngi, tiidüstüü edenes häste. Hulga varõmb kahtlasõs peet asjo um lajah ilmah tunnistama naatu. Ma saa tüüd tetä ja kirätükke vällä anda, ei piä seltse egä nõvvokokõ piteh käümä.
Ku pallo Võromaa su hingen viil om?
Kõikaig, tuu um mu Võromaa, mis um mu hingeh. Ma lövvä tedä hingest inämb ku näütüses Võro liinast ja ma parõmb ei lää sinnä liina. Ma taha-i võrokõisiga vaiõlda, võrokõsõ umma nii targa, et tiidvä kõrraga, kuis as’a umma. Mullõ säänest tarkust olõ-i antu!
Inemise, kellega ma läbi käve, umma kõik pia är koolnu. Panni näid nii pall’o ku mõisti kirätükü sisse (Raamat «Vaba pattulangemise seadus», Argo 2009 – UL) Kotussõ umma ümbre tettü ja ma esi olõ joba rohkõmb tõõsõpoolõ miis, kiä seoilma Võromaast suurõmbat ei tiiä.
Olõt tuud ütelnü, et võrokõsõ, kihnlasõ, saarlasõ, mulgi ja tõsõ jäävä kavvõmbas alalõ, ku ütidse eestläse.
Näil umma juurõ. Eestläse saiva kunstligult vällä märgidü, et kokko tuvva saarlasõ, võrokõsõ ja kõik tõsõ. Eestimaa um külh kotus, midä mi piämi hoitma nii kavva, ku saa, a egä tuust midägi perrä ei jää: eestläse umma tuujaos nii bioloogilidsõlt ku muidu ebakompetentse. Siiä mahus kümme miljonit inemist elämä ja varsti eläski siin kümme miljonit inemist. Vaivalt külh, et nuu eestläse umma. A võrokõsõ võiva kavva vasta pitä, toda parõmbidõ, midä hõelamb aig tulõ.
Harju Ülle, Uma Leht