Seost nädälist naas’ Eestin pääle muinsuskaitsõkuu – om aig praavita vanno asjo, miä omma alalõhoitmist väärt. Timahavadsõ muinsuskaitsõkuu päämõtõ om kalmuaidu kõrdategemine.
«Mu unistus om, et Lüllemäe vana kalmuaid saanu kõrda!» ütel’ Muinsuskaitsõammõdi Valga maakunna vanõmbinspektri Parise Mari-Liis. «Sääl olõsi hädäste abikässi vaia, selle et vald ei tulõ ütsindä tuu kõrdategemisega toimõ.» Vanno asjo hää hoitmisõ iist kitt’ inspektri Taheva valda ja vallavanõmbat Rogenbaumi Monikat: «Kalmuaidu tetäs sääl isuga kõrda, kerik sai är valgustõt…»
Põlva maakunna vanõmbinspektri Lõhmussõ Viktor ütel’ häste Räpinä valla kotsilõ: joba tõist aastakka tetäs Köstrimäel puhtas vanna kalmuaida. Ja muidoki või kõgõ kittä Mooste mõisa ilosas tegijit. Hinge pääl om inspektril võssu kasunu vana kalmuaid Kõllõstõ vallan Piigastõ külän.
Puul aastakka Võro maakunna vanõmbinspektri ammõtin olnu Tartomaalt peri Taaveti Tõnis mõista-s viil parõmbit vanno asjo hoitjit nimmada. Külh kitt’ tä, et Võromaa inemiisil om taa as’a vasta huvvi ja sakõst küstäs, kuis saanu muinsuskaitsõalotsit huunit kõgõ parõmbidõ praavita. «Sakõst ei nõvva kultuuriperändi iist hoolõkandminõ suurt rahha, õnnõ päälenakkamist ja aigu,» ütel’ tä.
Harju Ülle, Uma Leht