Mändmetsa Lea,
Varstu keskkooli eesti keele oppaja
Sõna või inemist ülendä, a sõna või ka inemist alanda, tetä timäst jalamati.
Seo ilma aigu peetäs tiidmiisi pall’o tähtsäs. Tiidmiisi om vaia külh, a elu tundminõ om kah tähtsä. Autujuhi ütlese, et kae aknõst vällä – kõtutunnõ ütles, et täämbä om väega nilbõ, piät autut ja sõitmist tundma – minka? – tagaotsaga…
A KUIS saa tunda sõna väke? Sõnnu võit nätä, kullõlda, hamba all prõgista – maitsa, nuhuta, sõnnuga võit mängiskellä. Tähendäs sõna väe tundminõ om kõiki miili ütine tundminõ. Sõnnu om vaia hoolõga tähele panda innekõikõ tuuperäst, et kõik vällä üteldü sõna jätvä jäle. Kirämiis Ristikivi om vällä ütelnü mõttõ: «Sisaligu tii jätt kah kivi pääle jäle.»
Nii omgi – kõik, midä edimält nätä ei olõki, tulõ ütskõrd õks nättäväle. Mi näe-i eläjide jälgi suvõl, a talvõl lumõ pääl omma eläjäjälgi kirä ilusahe nätä. Talvõl kõva külmäga om mi hingeaur selgele nätä. Ja kiä ütel’, et armumist olõ-i nätä? Ku mu tütär mullõ mõni aasta tagasi 1200-kroonidsõ telefoniarvõ and’, nakka-s ma timä käest midägi ülearulist küsümä.
Mul omma meelen neurokirurg Veldi Heino sõna: «Ku sa ütlet inemisele: «Sa olt ull’!» (suurõ jovvuga!) – sis seo mõos ajulõ nigu olõs rusikuga lüüdü.»
Sõna või inemist ülendä kasvai kuningas, a sõna või inemist ka alanda, tetä timäst jalamati. Esiki katõ tähe ärvaihtaminõ om tunda. Kuis tüüd tetä? Kas tetä tüüd kõgõst süämest vai süämega? Ma tii tüüd kõgõst süämest – vägi, mille ma kohegi panõ, tulõ mu seest. Sõnal om lõpmalda suur vägi. Sõna tege mõttõ kimmämbäs.
Ma usu, et egä kiil om filosoofilinõ, egän keelen om uma filosoofia – tuu rahva hing, kink kiil seo om. MI keelen näütäs hinnäst MI mõtlõminõ. Olõ joba kavva aigu tähele pandnu, et eestläisi jaos tähendäse sõna «muretsen» ja «armastan» ütte ja samma. Sagõdale või kuulda lausõt «Tänan, et sa minu pärast muretsesid…».
Inemine ütles, et ma jo murõta su peräst, tuu asõmõl et üldä: ma hooli sust. Sõna «MURÕta» mõttõvägi ütles, et hädä olõ-i viil peräle joudnugi, a inemine om joba vaivussin ja tõmbas uma hirmuga lähembäle tulõjat hätä ligi. Sõnnu väe sisse om käkit rahvatarkus: susi jutu seen vai ku soest kõnõlat… Murõtaminõ tähendäs, et sa olõ-i viil laiva pääle astnugi, ku sullõ om joba pästepaati vaia.
Mi, oppaja, kaibami, et lats mõista-i oppi. Usu, et üts opmisõ külg om ka sõna väe tundmaopminõ.
Oppaja ütlese sagõdalõ: «Luuletust on vaja lugeda ilmekalt…» Nä jätvä seletämäldä, määne tuu ilmekas lugõminõ sis õigõlõ om. Om vaia mõtõlda sõna tüve pääle – ilme pääle. Teksti või lukõ kurva vai herevä näoga, ütskõiksõ näoga, vihadsõ näoga, imehtäjä näoga, pallõja näoga, kavala, süändünü, jäledü näoga… hariligu näoga. Nii mitmõsugumadsõ näo omma üte sõna seen…
Egäl noorõl inemisel om õigus esi tekst vallalõ mõtõlda ja hindäle õigõ nägu vällä valli. Üts huvitav sõna om mu jaos «avvuhind» – seo om tahtminõ avvulõ määnegi hind vällä pakku. Au hinnatas är lille, raha vai mõnõ as’aga.
Mu tegemiisiga köüdet võrukiilne sõna om Kõgõkogo – seo om Varstu koolitiatri nimi. Kõgõl om kimmäle kats puult: uma puul ja vastanõpuul. Võrukõisi jaos tähendäs kõgõkogo universumit, kõiksust. Arvada mi loomi uma ilma. Olõmi kõik üten punktin kuun; kon om midägi esierälist, tegünes uma ruum ja aig. Vaihõpääl rasõhusõ jõud kah. Istumi uma ilmakõsõ veere pääl.
Olõ filoluug. Ma armasta sõnnu. Sõnnu väe tundminõ and mullõ võimalusõ umaette lõpmalda pall’u märguta. Määndse arvamisõni ma olõ sis joudnu? Inemine om ka sõnnu luuja: ilosidõ, hüvvi sõnnu luuja, a ka kurjõ ja häötäjide sõnnu luuja. Egäl sõnal om uma vägi – inemise ülesannõ om taad väke tundma oppi.
Uma Leht