Keskkonnateema number üks oli eelmisel kuul kindlasti enamikes väljaannetes maavärin ja tsunaami Jaapanis ning sellest põhjustatud õnnetused sealsetes tuumajaamades. Jaapanis juhtunu tõi mõistagi mitmel pool maailmas rambivalgusesesse tuumaenergiaga seotud ohutuse temaatika.
Näiteks Saksamaa sulges seoses Jaapani tuumakriisiga kolmeks kuuks ohutuskontrolliks seitse tuumareaktorit.
Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy aga pidas seevastu oluliseks kinnitada, et Prantsusmaa on endiselt tuumaenergia tulevikus kindel, sest see tagab neile elektritootmises isemajandavuse ja lubab võidelda kasvuhoonegaasidega.
Siinkohal olgu öeldud, et Prantsusmaal katab tuumaenergia 78% riigi elektritarbest. Prantsusmaa protsent on selles vallas hetkel ka maailma kõrgeim.
Pikemalt soovin aga rääkida sellest, milliste valikute ees seisab praegu tuumaenergia vallas meie lähinaaber Soome.
Sealgi hakkasid Jaapaani tuumaõnnetustega seoses ilmuma uudised sellest, mis oleks juhtunud samalaadse sündmuse korral Soome tuumajaamades.
Soome teadagi on Euroopa üks kõige enam tuumaenergiat soosivaid riike, eriti hiljutise parlamendi otsuse valguses, mis andis ehitusloa veel kahele uuele reaktorile. Kahes Soome tuumaenergiajaamas töötab hetkel kummaski kaks reaktorit, mis toodavad 30% riigi energiatarbest.
Viies Soome tuumaenergiareaktor on juba mitmeid aastaid ehitamisel ning selle valmimist on rahastusprobleemide tõttu juba korduvalt edasi lükatud. Uue reaktori maksumus on lubatud 2 miljardi euro asemel osutunud pea kolm korda kallimaks. Soome meedias poleemikat tekitanud küsimusteks on ka see, kuhu paigutada riigi radioaktiivsed tuumajäätmed. Meedias on palju arutatud sedagi, miks ehitada uusi reaktoreid, kui nende toodangut plaanitakse tegelikult enamaltjaolt müüa välismaale.
Paar päeva pärast Jaapani maavärinat teatas oma kodulehel energiaettevõte Teollisuuden Voima OY, kes opereerib Olkiluoto tuumajaama, et Soome on seismiliselt rahulikus piirkonnas ja Läänemere sügavus ei ole piisav tsunami esilekutsumiseks. Ettevõte lisas, et sellegipoolest on nende reaktorid ohutud ka õnnetusliku ja järsu veetaseme tõusu korral ja et igal juhul analüüsib Teollisuuden Voima hoolikalt Jaapani tuumaõnnetuse põhjuseid ning kui vaja, on nad valmis oma reaktorites muudatusi tegema, et muuta need veelgi turvalisemaks.
Soome president Tarja Halonen aga ütles uudisteagentuurile Bloomberg, et Jaapanis juhtunu võiks Soome parlamenti suunata tulevikus rohkem taastuvenergiat arendama. Halonen ütles, et tegelikult on tuumaenergia Soomes ajutine lahendus. President lisas, et Soomes jätkub uute tuumareaktorite ehitus, mis on parlamendi poolt heaks kiidetud, kuid see ei ole vastuseks pikaajalistele energiaküsimustele.
Vasakliidu esimees Paavo Arhinmäki on väljendanud arvamust, et Soome peaks oma tuumaenergia poliitika Jaapanis juhtunu järel ümber hindama. Soome rahandusminister ja Rahvusliku Koonderakonna esimees Jyrki Katainen aga on öelnud, et liiga vara on Jaapani õnnetust Soome tuumaenergiajaamadega seostada.
17. aprillil on Soomes parlamendivalimised. Arvatakse, et mitmed Soome juhtivpoliitikud võivad praegu muuta oma seisukohta tuumaenergia asjus, et rohkem toetajaid leida. Siiani on Soomes tuumaenergia-vastaste erakondadena end määratlenud Vasakliit ja Roheline Liit.
Teine eelmise kuu oluline keskkonnauudis puudutab samuti energiavaldkonda. Nimelt on kaugel Siberis Jakuutias elav põlisrahvas evengid tulnud välja palvekirjaga, milles palutakse planeeritava gaasijuhtme asukoht ümber kavandada. Praeguste plaanide kohaselt hakkab gaasitoru kulgema evengide elupaiga lähistel.
Kohalikule omavalitsusele ja riiklikele valitsusorganitele saadetud palvekirjale on alla kirjutanud 213 evenki. Kirjas ütlevad nad, et evengidel ei ole midagi progressi ega majandusliku arengu vastu, kuid antud juhul on neil tunne, et nemad saavad sellest selge kahju. Evengid väidavad, et uue gaasitoru asukoht kahjustab nende põtrade karjamaasid ja jahialasid, samuti saavad mürgitatud nende jõed ja kahjustatud kalavarud.
Vene gaasigigant Gazprom, kes gaasitoru ehitamise eest vastutab, on öelnud, et kui toru asukohta muuta, siis peab teda ehitama palju pikemaks ja see toob kaasa pea kahe miljardi dollari suurused lisakulud.
Taolised palvekirjad ei pruugi Venemaal küll reaalseid otsuseid mõjutada, kuid tihti avaldavad sellised kirjutised mõju ühiskondlikule arvamusele, mis harvadel juhtudel võib viia ka reaalsete tulemusteni valitsejate tehtud otsuste näol.
Näiteks 2006ndal aastal esitleti Venemaal Ida-Siberit ja Vaikset ookeani ühendavat gaasijuhtme projekti. Ehitatav gaasijuhe pidi 800 meetri ulatuses kulgema ka mööda Baikali järve kallast.
Kohalikud keskkonnaorganisatsioonid alustasid seepeale ulatuslikku kampaaniat nimega “Baikal on kallim kui nafta”. Tänu paljudele kajastustele ajalehtedes, raadios ja televisioonis suudeti Irkutskis toimunud protestimiitingutele kutsuda tuhandeid inimesi. Kohalike inimeste protestidest Baikali järve kaldale planeeritava gaasijuhtme vastu kirjutasid ka paljud välismaa väljaanded.
Asi päädis sellega, et Venemaa toonane president Vladimir Putin palus gaasitoru ehitaval firmal Transneft oma plaanid ringi teha nii, et ehitis ei läbiks ühtegi looduslikku kaitseala. Ja Transneft tegigi plaanid ringi.
Nii et siinjuhul tasub loota, et ehk jäävad evengid oma muredega silma mõnele Siberi aktiivsele keskkonnakaitseorganisatsioonile. Ja ehk suudetakse seegi kord ümbruskonna kohalikke kaasates otsustajatele survet avaldada.
Mirjam Matiisen
KUKU Ilmaparandaja saates