Täna, 2. veebruaril möödub 40 aastat sellest, kui 1971. aastal Iraanis Ramsari linnas sõlmiti rahvusvaheline looduskaitsekokkulepe märgalade kaitseks.
Tegu on vanima riikidevahelise looduskaitseleppega. Eesti liitus märgalade kaitse kokkuleppega ehk Ramsari konventsiooniga 1994. aastal.
Esialgu keskendus Ramsari konventsioon veelindude kaitsele märgaladel. Praegu on konventsiooniga ühinenud 160 riiki, koostööd tehakse märgalade ökosüsteemide kaitse ja mõistliku kasutamise osas.
Konventsiooni osapooled astuvad samme märgalade kaitseks, millest üheks konkreetseimaks on alade esitamine rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse. Eestist kuulub Ramsari nimekirja 12 ala, lisaks on Eesti esitanud nimekirja kandmiseks 4 täiendavat ala, mida Ramsari büroo ei ole veel jõudnud kinnitada.
Eesti on Ramsari aladena väärtustanud eelkõige meie unikaalseid rabamaastikke ja terviklikke sookomplekse, sealhulgas Alam-Pedjat, Emajõe-Suursood, Muraka raba, Soomaa, Matsalu ja Vilsandi rahvuspark. Koos lätlastega on meil ka piiriülene Ramsari ala Põhja-Liivimaa, kuhu lisaks Eesti Nigula ja Sookuninga rabadele kuulub Läti Ziemelu purvi.
Mõistagi ei piirdu märgalade kaitse pelgalt alade nimetamise ja kaitse alla võtmisega, vaid tehakse pingutusi ka märgalade taastamiseks. Heaks näiteks on Eestis ranna- ja luhaniitude taastamine ja hooldamine, samuti vanade turbakaevandusalade ja kuivendusega rikutud soode taastamine toimivate märgaladena.
Märgaladeks nimetatakse selliseid kooslusi, milles peamiseks elutingimuste kujundajaks taimedele ja loomadele on vesi: jõed ja järved, madalsood ja rabad, üleujutatavad niidud, märjad metsad ja madalad merealad.