Ivi Rausi,
kultuuritöö juht
Meil Eestis on neli aastaaega. Igal ajal oma võlu ja valu. Talvel on kogu maa valge. Meid ümbritseb hääletu vatine vaikus. Kõik on justkui unne uppunud. Ega siis muidu mitmed loomad end kerra vea ja põõna. Isegi mõned inimesed magaksid hää meelega (kaasaarvatud mina) pikalt ja kaua, sest Emake Maa puhkab. Loodus puhkab. See on aeg iseendaga vaikselt olemiseks, puhastumiseks igas mõttes, et siis taas mõne aja pärast Ärgata.
Kevad toob alati meie meeltesse ürgset jõudu, lootust, soojust ja mida kõike veel. Kui talv on vaikuseaeg, siis kevad mu meelest ületab kõik aastaajad oma häälte kauniduselt ja rohkuselt. Milline imeline kõla on päikese käes sulavatel jääpurikatel või lumest läbimurdval ojakesel. Ja see lõhn, mida tundes su keha täitub õnnetundega. Ja need kelmikad linnud!
Ma ei tea ausalt öeldes ühtegi inimest, kellele Kevad ei meeldiks. See on kaval aeg, mida võiks võrrelda gümnaasiumieaga, kus kõik on alles ees! Ehk nii palju “kui”-sid ripub õhus, mis nõrritavad. Kui ma lõpetan kooli, Kui ma astun ülikooli, Kui ma tulen rändamast, Kui ma armun, Kui ma rajan kellegagi koos kodu… Ajapikku jääb suuri kui-sid aina vähemaks ja ka kevadest areneb edasi midagi täiesti uut. Kuid oluline on tekitada mu meelest endale ellu kogu aeg uusi “kui”-sid, sest siis oled sa ärkvel nagu kevadel. Kas te olete mõelnud, et mitte ükski kevad teie elus ei kordu?
Kas te olete mõelnud, et kõik, mis täna juhtus, ei juhtu sellisel kujul enam iialgi.
Mulle tulevad mõnikord sellised mõtted pähe ja siis saabub ka teadmine, et kõik siin elus on mööduv ja ajutine. Nii ka esimene eufooria kevadisest päikese soojusest. Sellest saab soe Suvi.
Aeg, millest paljud talvel unistavad. Mõni ei suudagi rahulikult oodata ning põrutab näiteks Lõuna-Indiasse või mujale, kus on kogu aeg soe. Miks ka mitte? Igaüks ei armasta kogu aeg lumes hullata. Mõni on nagu Kass, kes armastab sooja mugavust, et siis mõnusasti köetud leso peal nurruda. Samas suvel ei näe väga paljusid mõnusasti nurrumas. Pigem on paljudel palav ja “parim” sellele on muidugi jäist talveõhku puhuv konditsioneer. Ehk siis suur hulk inimesi tekitab endale suvel “talvise” õhu ja talvel jälle unistab soojast suvest. Kas pole veider?
Ikka ihkame midagi, mida praegu pole, selle asemel, et nautida seda, mis on, olla siin ja praegu. Olen palju kuulnud selliseid lauseid: “Nende kingadega lähen ma ainult peole!”, “Selle kleidi panen ma ainult erilistel sündmustel selga!” …. Iga päev on eriline. Igal hommikul avan silmad ja justkui sünnin uuesti. Uus päev, uued võimalused. Kasuta seda, ära hoia erilisteks hetkedeks! Sina ise oledki see Eriline Hetk, vaata, et sa end maha ei maga! Lõpuks on kingakonts moest läind ja kleit ei mahu selga!
Aga nüüd tagasi suvve. Suvelõhnad on jälle uutmoodi. Ja neid pole võimalik segi ajada kevade, talve ega sügisega. Suvelõhnad on värvilised.
Ja kui saabub august, siis nagu noaga lõigatult muutub õhk öösiti jahedamaks, tuttavat sügiselõhna imbub ninasõõrmetesse ja sa tead, et varsti saab Suvest Sügis. Mina olen Sügise laps, kuid hingelt Suvi. Tänavune sügis oli mu jaoks üks kaunimaid, sest see värvide möll, mis metsast vastu vaatas, pani nii mitmelgi korral ahhetama ja ohhetama. Iga kord midagi uut! Päikeseline sügis on jällegi omaette nähtus. Selle kohta ei saagi midagi öelda, sest sõnadest jääb väheks ja sõnadega ei saa alati väljendada seda, mida tunned. Seepärast parem vaikin ja kummardun vaikides maani.
Ongi aastaring täis. Teate ma usun, et meie esivanemad valisid selle elupaiga väga targalt. Meil on külma, sooja, vihma, päikest, tuult, äikest, lund. Me oleme väga rikkad, sest saame kogeda seda kõike ja üpris mõõdukas koguses võrreldes paljude teiste paikadega, kus ongi ainut lumi või palav päike. Me saame suvel mõnusasti päikest nautida ja talvel lumega sõbrustada. Kevadel naudime saabuvat soojust – tärkavat loodust ning sügisel maitsvaid sügisande ja meeliülendavaid värve. Mida sa hing veel ihkad?
Soovin kõigile hääd aasta lõppu!