Kõik kunsti- ja kirjandushuvilised on oodatud esmaspäeval, 15. novembril kell 17 Elva linnaraamatukokku Merle Silla orhideemaalide näituse avamisele, kus saab osta nii maale kui ka soodushinna ja autori autogrammiga esikromaani “Soovituskirjad”.
Inglismaal Cambridges elav ja töötav Merle Sild on tegelikult Tartu tüdruk, sündinud 7. märtsil 1960 ja lõpetanud Tartu 8. keskkooli Vello Saage kirjandusklassi. Ülikoolis aga õppis hoopis õigusteadust ja saksa keelt. Miks?
“See on kummaliselt ebaõiglane, et me peame tegema eluliselt tähtsad valikud siis, kui me elust veel midagi ei tea, ei tunne iseennast, oma andeid ega oma võimalusi,” ütleb Merle Sild. Ülikoolis õppis Merle õigusteadust ja saksa keelt, töötas kohtutäiturina, ajalooarhiivi fondihoidjana ja siiski ka saksa keele õpetajana ja pidas paari kohvikut. Ent kogu aeg püsis meeles, et kunagi meeldis talle teha hoopis muud.
“Oleksin nagu oodanud parajat aega. Oli teadmine, et elu algab homme, homme hakkan ma tegema midagi, mis mind tõeliselt huvitab,” räägib Merle. “Keegi oleks nagu pidanud tulema ja mulle kätte näitama, mida ja millal tegema hakata. Mingil hetkel sain aru, et kui ma kohe ei alusta, ei alusta ma kunagi ja keegi teine ei saa minu eest ära teha neid asju, mis võivad mu ellu ilu ja tasakaalu tuua.”
Tartu kunstikoolis oli Merle saanud ka kunstiharidust, kuid maalima julges hakata alles 2000. aastal. Esimene isiknäitus Soomes Tampere Eesti klubis oli 2004. aastal. Pärast seda sõitis Merle tööle Inglismaale, kus leidis Newcastles kujutava kunsti kursused.
Kolm aastat hiljem kolis ta Hispaaniasse juba konkreetse eesmärgiga end seal kunsti alal täiendada. “Hispaanias Malaga kandis elas Eestist pärit kunstnik Monica del Norte, kes oli ja on siiani minu suur eeskuju oma värvikäsitluse, ideede ja emotsionaalsusega juba sellest ajast, kui ta veel Deivi Org oli ja inimesi oma suurejooneliste kudumitega üllatas.”
Merle Sild ütleb, et pole vahet, millises riigis maalida või kirjutada, sest maailm on väike ja piirid riikide ja inimeste vahel avatumad kui kunagi varem. “Igal inimesel on vaja elada seal, kus ta ennast parajasti hästi tunneb ja kus teda vajatakse. Inglismaa on hetkel elamiseks minu jaoks parim.”
2008. aastal, pärast Eestis veedetud suvepuhkust oli Merle sunnitud haigestumise tõttu aja maha võtma. Kuulnud Merle otsusest hakata tõlkima raamatuid inglise keelest eesti keelde, arvas üks tema filoloogist endine töökaaslane, et miks tõlkida teiste kirjutatud raamatuid, kui enda omad kõik veel kirjutamata.
Taas hakkas Merle otsima Inglismaale töökohta, kus oleks olemas teatud materiaalne kindlustatus ja igapäevane leib, kuid piisavalt vaba aega, et ennast proovile panna ja lõpuks ometi midagi valmis kirjutada. Käesoleval aastal valmis Merle esikromaan “Soovituskirjad”, mille peategelane Mari Kullerkupp on keskealine kunstikalduvustega filoloog, kelle ootustele mittevastav abielu on purunemas ja lapsed suureks kasvanud. Parema elu otsinguil rändab ta viie aasta jooksul Soomest Inglismaale, töötab nii Põhja-Inglismaa immigrantidevaenuliku väikelinna õhkkonnas kui maailmalinnas Londonis, maalib ja juurdleb oma abieluprobleemide üle. Soovituskirjad, ilma milleta on Inglismaal praktiliselt võimatu head töökohta leida, on kahe saladusliku kohvri hoolikalt valitud sisu kõrval Mari tähtsaim varandus. Siis saab ta meili vanalt klassiõelt Birgitilt, kellega seob teda ühine kunstihuvi ja algavad sündmused, mis panevad Mari kiiresti ja ootamatult konkreetsete valikute ette.
Veidi aega on Merle Sild elanud ja maalinud ka Elva lähedal. “Oli mingi aeg, kus tüdinesin linnaelust ja arvasin päris tõesti, et võiksin endale maakodu luua, seal lilli kasvatada ja metsaserval molberti taga maastikke maalida. Täiesti juhuslikult leidsin ajalehest kuulutuse, et Elva lähedal müüakse looduskaunis kohas odavat korterit. Sõitsin kohale ja kuna tegemist oli võileivahinnaga, ostsin kahetoalise korteri vanasse elumajja Kärsamäel, Karijärve külje all. See oli see aeg, kui kõik midagi ostsid, ehk sellepärast ka. Maalisingi seal ühe suve, aga elu viis mind jälle Inglismaale tagasi.”
Autor: Sirje Veldi, Elva Postipoiss