Evelin Tamm,
haridusuuendaja
Paljud meist elavad tormilist elu, kus iga minut on arvel, kus tegelikkuses täiesti tühistest asjadest saavad suured mured, mille pärast ollakse meeleheitel ja närvilised. Jookseme nagu oravad rattas ja ei märkagi, kuidas “päris elu” voolab meist suure kaarega mööda.
Lisaks igapäevastele isiklikele probleemidele, peame pidevalt kuulma, et globaalsed kliimamuutused on katastrofaalse mõjuga, tulemuseks on juba täna teleekraanilt pidevalt nähtavad üleujutused, tsunamid, näljahädad ja haigused. Millegipärast aga avastame end ikkagi nädalavahetusel perega kaubanduskeskusest…
Käisin hiljuti ühel huvitaval loengul, kus Nicano Perlas Filipiinidelt rääkis integraalsest säästvast arengust (integral sustainable development). Tema näited globaalsetest protsessidest, mis toimuvad nii looduses kui teaduses, olid väga mõjuvad, tema enda esinemine veelgi mõjusam… Sõnum oli lihtne ja positiivne – igaüks meist saab muuta maailma.
See maailm, mida igaüks ise muuta saab, algab kõigepealt temast endast, algab mõistmisest, et igaühes meis on peidus loovus. Loovuse kaudu saame ennast teostada, saame vabaks, sest hakkame nägema võimalusi seal, kus teised näevad ainult probleeme.
„Loovad inimesed äratavad ellu kõik, mida nad puudutavad. Nad annavad hinge oma võimetele ning elustavad teisi inimesi ja esemeid,” kirjutab Eric Fromm oma tuntud teoses omamisest ja olemiselt (eesti keeles ilmunud kirjastuselt Mondo 2001.aastal).
Kuigi tundub, et sündmused laias ilmas on determineeritud ja meie võime toimuvat mõjutada on peaaegu olematu, siis tegelikult on see hoopis vastupidi. Meie just olemegi need, kes enda tegevuse kaudu laseme täna kehtival ühiskonnakorraldusel kesta. Meie kanname neid ühiseid väärtusi, mis toetavad elamist tarbimise pärast ja mitte elamist selle sõna sügavamas tähenduses. Meie laseme endile juba lasteaias, sealt edasi koolis ja lõpuks loomulikult ka ülikoolis ja töökohas pähe tampida, et oleme tühised mutrikesed, kes ei oska midagi erilist. Kes ei oska midagi luua, ei oska laulda, liikuda, maalida, oma kätega uusi asju teha ja oma peaga mõelda.
Oleme inimesed, kes oskavad ainult seda ühte asja, mille õppimiseks oleme läbi käinud aastaid kestvaid koolitusi. Kõik muu eluks vajalik, tuleb meil osta teistelt, kes seda teha oskavad. Selleks, et saada sügisel jalga soe sokipaar, lähme poodi. Miks me ei võta ise kätte vardaid, et mõnusalt mediteerides ja aknast langevaid lehti jälgides uusi mustreid soki sisse kududa? Sokikudumise õppimiseks ei ole vaja läbida aastaid kestvaid koolitusi, selleks piisab vanaema käest abi palumisest ja paarist tunnist üheskoos pusserdamisest.
Giséla Linde kes on kirjutanud raamatu “Ela lihtsamalt. Ideid säästvaks eluviisiks.“, leiab, et säästev areng ja lihtsalt elamine on omavahel tihedas seoses, sest kui hoolid iseendast, siis hoolid ka maailmast enda ümber. Oma raamatus kirjeldab ta asjade, aja ja eelkõige mõtlemise kaudu enda elu lihtsamaks muutmise võimalusi. Tema käsitlus lihtsast elust on õpetlik, sest aitab keskenduda elu tõelistele väärtustele.
Iseendast hoolimine tähendab endale elamiseks aja võtmist. Minu elu üks pöördepunktidest toimus Helsingi moodsa kunsti muuseumis mõned aastad tagasi. Osalesin Euroopa täiskasvanute hariduse konverentsil, mille programmis oli muuseumi külastuseks ette nähtud viisteist minutit. Sattusin suurest valgest saalist kiirelt erinevaid teoseid pilguga üle libistades musta kasti. Järsku oli kõik teisiti, kostus ainult kella tiksumist, näha oli ainult kõikidele seintele projitseeritud kellaseierite liikumist. Aeg peatus. Kuulasin pimedas kinnises ruumis iseenda südamelöökide taktis löövat ühtlast kiiret vanaegse mehaanilise kella tik-tak-tik-takki. Mulle tundmatu autori tundmatu kunstiteose mõju oli uskumatult tugev. Hetkega sai selgeks, et aja surve on midagi, mis toimub ainult meie peades, mis ei pruugi kuidagi iseloomustada aja tegelikku kulgu. Astusin kastist välja ja hakkasin rahulikult liikuma väljapääsu poole, minu jaoks oli näitus olnud väga tähenduslik. Viieteistkümnest minutist sain viis veeta konverentsibussi oodates inimestega vesteldes.
Minu senised püüded oma aega paremini juhtida olid täiesti lootusetud katsed mahutada oma päeva veel kaks samasugust ja nüüd sain sellest täie selgusega aru. Mulle sai selgeks, et keegi teine ei loo neid pingelisi situatsioone, kus tundub, et aeg nagu lendaks üle minu pea ja mina olen vaevalt võimeline selles tormituules püsti jääma. Kõik see torm on ainult minu peas. Tegelikkus võib olla ka midagi täiesti erinevat, tegelikkuses ei saagi teha ühe päeva jooksul rohkem kui ühte päeva tegevusi mahub.
Miks me räägime loovusest nii palju, kuid nii koolides kui töökohtades tehakse loovuse edendamiseks siiski nii vähe? Minu arvates on selgitus lihtne, loovad inimesed ei allu juhtimisele, nad on iseseisvad ja enesekindlad. Neil on alati võimalik teha väga erinevaid valikuid. Osho kirjutab oma loovuse raamatus, (ilmunud eesti keeles 2008. aastal) „kui inimene on loov, siis ta ongi juba see, kes ta on alati tahtnud olla.” Sellised inimesed on koolides ja töökohtadel tülikad. Loovaid ja vabasid inimesi talutakse ühiskondlikes struktuurides ainult siis, kui mingeid muid väljapääse ei ole. Põhiliselt on ju loovus „tavainimestele” tähendanud kunstnike veiderdamisi ja ettearvamatuid sageli mõistetamatuid tulemusi.
Õnnelikkuse uurija USA psühholoog Mihaly Csikszentmihaly (eesti keeles ilmunud „Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia” Pegasus, 2007.) ütleb, “et õnnelikkus ei ole midagi, mis meile osaks langeb. See ei ole tingitud õnnestumisest või juhusest. Raha eest ei saa seda osta ega jõuga ei saa seda sundida. See ei sõltu välisest sündmustest, vaid pigem sellest, kuidas me neid tõlgendame. Tegelikult on õnnelikkus seisund, mille vastuvõtmiseks me peame valmistuma, arenema ja mida igaüks peab ise kaitsma.”
Selleks, et olla õnnelik on vaja saada selgusele iseendas. Inimene, kes teab, kes ta on ja mis on tema elu põhiväärtused, on rahulik ja õnnelik. Igaühel meist tuleb see enesearengu teekond läbi käia. Alles siis hakkame mõistma, et kõige paremad hetked meie elus on tasuta. Me peame õppima õnnehetki oma igapäevasesse ellu looma ja neid õigel hetkel märkama.
Autor on kirjutanud loovusest pikemalt hariduse (avaldatud Hariduses 1/2010 „Juhus, intuitsioon ja loovus kui õppimise pärisosa”) ja alushariduse (avaldatud Bioneeris ja Ökokogukondade Infokirjas aprillis 2010 „Varjatud mängust ja loova mängu võimalustest meie lasteaias”) kontektsis.
Loe lähemalt ka temaatilise koolituse kohta siit.