Kunstidoktor ja ehtekunstnik Kärt Summatavet kõneleb, kuidas ta on leidnud Setomaalt oma hingemaastikud, seto ema ja kunstnikele vajaliku sügavuti mõistmise sellest, kes me oleme ja mis on inimeseks olemise väärikus ja väärtus.
Mind seob Setomaaga juba aastatepikkune koostöö kohalike inimestega. Kõigepealt leidsin kümme aastat tagasi endale ja oma kunstiüliõpilastele suurepärase etnograafiapraktika „kodu“ Seto Talumuuseumis. Kõige suurema elamuse said tudengid Seto Talumuuseumis elades, kohalike elanike, muuseumitöötajate ja leelokooride naistega suheldes. Seto inimeste külalislahkus, väärikus ja sügav austus oma pärimuse vastu inspireerib ju kunstnikku ning jätab väga sügava jälje nii tema hinge kui ka loomingusse.
Eesti Kunstiakadeemia on muuseumiga koostöös mitmeid käsitöö tootearenduse rahvusvaheliselt edukaid projekte läbi viinud. Näiteks Seto Leelopäeval esitlesime Kadri Paloveeri disainitud vastsündinud imiku kott-kiike “Pajatus”, mille idee sündis tänu muuseumi töötajate, Kuldatsäuka ja Kirävüü naiste intevjuudele.
Leelopäeval esitlesime ka moeosakonna juhataja Vilve Undiga üheskoos loodud uut kollektsiooni “White wedding (Valge pulm)”, millele leidsime inspiratsiooni just Seto Talumuuseumis toimunud uurimisreiside ajal. Isiklikult seob mind Setomaaga aga see, et siin leidsin endale seto ema.
Olete Anne Kõivot nimetanud oma seto emaks – miks?
Mul on oma emaga väga lähedane suhe, kuid Anne tulek minu ellu on lisanud veel ühe olulise tahu, mida ma oma vanaemadelt ei saanud õppida.
Anne laulud ja pajatused tema enda emast ning teiste seto naiste elust, väärtushinnangutest, töökusest ja aust lõid omamoodi silla minu perelugude mõistmiseks, sest neid küsimusi ja teemasid, mida me üheskoos arutasime, oleksin tahtnud kuulda oma vanaemadelt. Nemad lahkusid siit aga enne, kui ma oskasin küsida, missugune on minu esiemade hingemaailm, kuidas nad mõtlesid ja tundsid, kui tegid käsitööd või lõid laule. Miks on vanasti rõivastele ja ehetele nii olulisi tähendusi antud, milline oli nende argipäev ja milline nende pühaga seotud hingekogemus, kuidas ammutati vanasti inspiratsiooni ja kui raske see elu tegelikult oli. Kui me täna ei küsi, kust need väärtushinnangud ja suhtumised pärit on, siis me loome hingelt ja tähenduselt tühja kunstiloomingut ja disaini.
Kunstnikud vajavad kultuuri, ajaloo ja perelugude sügavuti mõistmist, et osata seda hinnata ja ka teistele nähtavaks teha, mis on inimeseks olemise uhkuse, väärikuse ja väärtuse tuum ning mis meid seob oma maa, kultuuri ja eluga.
Mis see inimeseks olemise tuum siis on?
Setomaal õppisin nägema, kuivõrd oluline koht on inimese elus just loomingulisel eneseväljendusel. Muinaslood, laulud, uskumused ja kombed, aga ka rahvakunst ja käsitöö kõnelevad inimhinge kõige olulisematest vaimsetest püüdlustest, mille algupära ja sügavama sisu oleme kaasaegses kunstis unarusse jätnud. Setod on mulle suureks eeskujuks, sest kohaliku pärimuse hoidmine ja hinges kandmine teeb ühe rahva ning tema loomingu erakordselt tugevaks, omanäoliseks ja elujõuliseks.
Olen veendunud, et argielu rutus ja raskustes oleme unustanud oma hingelised vajadused, väärikuse ja au ning inimeseks olemise tee leidmiseks ei ole olemas valmis õpikut. Vanad muinaslood, suuline ja esemeline pärand on meile esivanemate poolt pärandatud varandus, kindel jalgealune ja väärtuslik maamärkide kogum, mille abil inimeseks olemise tuumani teed leida.
Kuidas Te Setomaa üldse leidsite?
Enne Setomaale tulekut olin vaimustunud soome-ugri rahvaste mütoloogiast, märkide ja sümbolite tähendusest. Arvasin, et Eestis ei ole enam kedagi, kes suudaks mulle näidata teed rahvaloomingu tuumani. Muuseumide eksponaadid on tummad, rahvaluule üleskirjutised ja teadlaste uurimused küll olulised, kuid ei vasta küsimustele, mis kunstnikku paeluvad ning looma innustavad. Ülo Siimets, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis, tõi mind Seto Talumuuseumisse. Avastasin, et kunstnik ei peagi oma loomingule inspiratsiooni ammutama „seitsme maa ja mere tagant“. Mul ei ole vaja rännata indiaanlaste juurde või kuskile mujale, kui on olemas Setomaa või Kihnu, kus on säilinud inimeste elav suhe oma pärimusse. Tuleb vaid õppida kuulama, mida on inimestel kõnelda. Kui me kaotame need lood, siis ei oska me ka enam esivanemate kombel luua ning meie looming on tühi ja kõle.
Kuidas on Teie looming Setomaaga seotud?
Alguses lõingi ehteid, mis olid inspireeritud Anne käest kuuldud lugudest, kuid nüüd olen huvitatud ka vanadest seto ehtetüüpidest ja käsitöövõtetest. Meie esimesel kohtumisel laulis Anne mulle laulu, kus laulik paneb sõrme sõle peale, teise sõle telje peale ning võtab sõlest oma ema lauluhääle ja sõnad. See on väga võimas ja inspireeriv mõttekujund, et sõlg on ema laulu talletanud. Vana laul ei ole kadunud igaviku radadele, vaid elab sõles. Ehe kui mäletamise vahend – selle teadmise olen oma loomingusse just Setomaalt kingituseks kaasa saanud.
Seto ehtekultuuri eeskujul on mu ehted muutunud viimasel ajal väga suurteks ja rikkalikeks, arvestan ka seda, milliseid kehaosi (rind, kael, kõht, selg) soovin ehetega kaitsta või tugevamaks muuta.
Nii et setod on kunstnike jaoks hindamatu väärtusega?
Jah, sest suhe elava pärimuse kandjatega on kunstnike jaoks erakordselt oluline. Kunstnik vajab teejuhti ja tõlki, kes talle laulude ja mustrite tähenduste tagamaid, vanu lugusid ja uskumusi, kohaliku inimese hingesaladusi arusaadavalt selgitaks. Olen ju võõras ning ei tunne kohalikku setode kultuuri. Me elame aga samas kultuuriruumis ning mõistame ja hindame üksteist, kui oma lugusid jagame. Minule ja mu õpilastele on setod olnud erakordselt väärtuslikeks teejuhtideks.
Autor: Mirjam Nutov, setomaa.ee