Lisaks üha eredamalt säravale kevadpäikesele on viimastel päevadel kõneainet andnud Soome kohal avastatud osooniauk. Paarikümne kilomeetri kõrgusel stratosfääris asuva ja Maa elustikku UV-kiirguse eest varjava osoonikihi paksust mõõdetakse Dobsoni ühikutes (DU), mis väljendavad osoonikihi tüsedust merepinnale taandatult tuhandikes sentimeetrites. Kui kogu atmosfäärisambas olev osoon suruda kokku merepinna tasemele, oleks puhast osooni vaid paar millimeetrit (näiteks 300 DU korral 3 mm).
Märtsis on osoonikihi paksus Eesti kohal keskmiselt 380-390 DU, novembris umbkaudu 290 DU. Sügisel ette tulevad lühiajalised osoonikihi õhenemised (28. oktoobril 1999 registreeriti näiteks osoonikihi paksuseks Eesti kohal vaid 210 DU) siin inimestele erilist ohtu ei kujuta, kuna õhus on tolmu ning ilmad pigem pilvised. Ettevaatlikum peaks aga olema, kui õhuke osoonikiht sattub meie kohale aprillis ja mai alguses, kui päike käib juba kõrgelt ning atmosfä&aum l;r on veel tolmust puhas.
Kui reedel, 25. märtsil mõõdeti Tõraveres osoonikihi paksuseks 398 DU, siis nelja päeva pärast oli see näitaja kahanenud vaid 287-le. Ultraviolettkiirguse intensiivsus Eestis siiski kõrgele kerkinud pole: Haapsalus 29. märtsi keskpäeval mõõdetud UV-indeks 3,4 jääb tublisti alla kesksuvistele näitajatele, mis on küündinud Vahemeremaadega võrreldava 8,3 ja 8,6 ühikuni.
Praegu tuleb aga arvestada kohatise lumevaibaga, mis võib peegeldada üle 90 protsenti pealelangevast kiirgusest. Seetõttu jõuab õues viibija naha ja silmadeni tunduvalt rohkem ultraviolettkiirgust, kui pelgalt langeva kiirgusvoo järgi hinnata võiks. Päevitajad ajab jahe ilm ruttu tuppa, aga silmade kaitsmise peale tuleks kindlasti mõelda. Pikemalt särava päikese ja sätendava lumega väljas viibides tasub kanda korralikke päikeseprille, mis lisaks valgusvoo nõrgendamisele sellest ka UV-kiirguse välja filtreerivad.
EMHI