Kehväst mar’a- ja seenesaagist on meediän pall’o juttu olnu. Ma mõtli sis, et lää esi uman Urvastõ vallan mõtsa kaema. Ei saa ju nii olla, et midägi ei saa. Edimäst kõrda lätsi mõtsa luurama joba tsipakõsõ päält jaanipäivä, haardsõ kats tütärd ja imä kah üten. Mõttõn olliva kikkaseene. Sõitsõmi Ess-suuhu.
Tsipa aigu sõkmist müüdä mõtsa ja edimädse seene olli löütü. Väega tsill’ukõsõ olliva tõsõ, nigu särginöpsi. Ja nätä oll’, et mi es olõ edimädse, kes noid nöpse kaeman olli käünü. A nigu kõgõ sis, ku nakkat kodominemise mõttit veerütämä, lövvät tuu õigõ kotusõ. Terve mõtsaalunõ oll’ palosiini paksult täüs, säändse vähäldäse ja kõik puhta kah.
Veeränd tunni korjamist ja kolm pangi olli kuh’aga täüs. Mariniirse hindäle kümme purki siini, seoaastadsõ edimädse purgi. Vahepääl oll’ laulu- ja tandsupidu, päält tuud põrutimi imä ja tütridega vahtsõst mõtsa, seokõrd mustikit otsma. Tutva, kes õks egä aasta noidõ korjamisõga hindäle hää palgalisa tegevä, es olõ esiki mõtsan käünü. Ega nä vast es lää kah sinnä umma aigu raiskama.
Pangi käevangun ja kombaini kanglin, marssõmi Pokumaa kanti mõtsa, vana hää kotusõ pääle, kost egä aasta õks kor’at om. Joba edimädse varrõ, mis vasta tulliva, olli paksult marju täüs ja ku platsi pääle saimi, sis õnnõ sinet’ vasta. «Rummal jutt, et marju ei olõ. Tulõ õnnõ kotust teedä,» sai tuukõrd mõtõldus ja paari tunniga olli üten võedu anoma marju täüs kor’adu. Kotun puhasti mar’a är ja kaaldsõ üle – 15 killu mustikit, peris häste. Muiduki tahtsõva latsõ taskurahha tiini ja arvssiva, et nuu mar’a võissi maaha müvvä. Loe edasi: Võromaa mõtsun marju ja siini iks om