Pühapäeval selgub Euroopa meister jalgpallis. Kuumad kired leegivad. Vutifännid ootavad katarsist. Kes võidab? Karl Parts kirjutas kunagi mälestusraamatu Eesti vabadussõjast ja pani pealkirjaks „Kas võit või surm“. Vabadussõda oli sõda. Jalgpallisõda on mäng. Ometi võtavad miljonid seda mängu nii, nagu sõltuks sellest elu. Suured pereliikmed istuvad, pilk ekraanil. Mida teevad sel ajal väiksed? Kõige pisemad eeldamisi magavad. Veidi suuremad on ehk sama ekraani kütkes, veri adrenaliini täis. On see hea või halb? Eelmisel nädalal oli Eestil au võõrustada üritust, mille kaal teadusmaailmas on võrdne jalgpalli meistrivõistlustega spordis. Tallinna ülikoolis toimus maailma mängukonverents „Mängu võimalused: teadusuuringute rakendusi hariduspoliitikas ja praktikas“. Juba 26. korda uurisid kuulsad eksperdid ja praktikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast, kuidas mäng mõjutab meie lapsi ja milliseid tagajärgi tingib praktiline mängukultuur meie ühiskondades. Loe edasi: Mängiv laps: Riskid ja rõõm