Elina Kononenko,
ajakirjanik Võrumaalt
Ühel nädalavahetusel maal suvilas viibides hakkasin omale aru andma, et minu privaatsusevajadus on justkui tavaloogikale vastaselt uskumatult suur. Kui on märke, et lähima poole kilomeetri raadiusesse on sattunud mõni inimene, muutun ärevaks.
Linnakorteris veedan aastas rohkem päevi kui maal. Kortermajas elades tunnen end oma kodus täiesti privaatselt. Minu kodu on mu kindlus ja turvaline pelgupaik. Võib-olla tuleb see ka sellest, et otse oma akna all ma inimmasse liikumas ei näe, uksest aga naljalt keegi luba küsimata sisse ei tule.
Ent järele mõtlema hakates on siiski ebamugav, kui suviti tuleb akende alla supelrannast eemale privaatsemasse kohta päevitama mõni inimene, kes ei kuulu meie maja elanike hulka. Ja kui vahepeal elas ühes korteris kriminaalsevõitu kontingent, kadus turvalisus (asi lõppeski muide sellega, et üks tüüp pussitas grillvardaga teist ja oma korterisse jõudmiseks tuli ületada vereloike).
Maal olles tahan ma saada täielikku privaatsust ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. See on mingi geneetline sisemine vajadus. Meie, eestlased, saame omale õnneks seda lubada. Elu Hiinas või kuskil Lõuna-Ameerika getos ei kujuta ma ettegi. Tahan rahu, tahan vaikust, tahan olla oma pesas pingevabalt ja mõtlemata näiteks sellele, mis ja kas mul üldse midagi seljas on. Suvel maal armastan näiteks käia ka alasti ringi, et püüda iga viimnegi kodumaine päiksekiir, ja loomulikult ei taha ma, et mõni suvaline isik nägema satuks. Kui ma tahan inimesi näha, siis eelistan ise nende juurde minna. Külalistelt ootan, et nad teataksid oma tulekust ette. Loe edasi: Loogikavastane privaatsusevajadus?