Anu-Mari Kivisiv, abiturient
Varavalges puhub juht bussile hinge sisse. Kohe on algamas minu tööpäev. Mõtlete, et see on lugu viimase allesjäänud reisisaatja argipäevast? See pole lugu reisisaatjast, kuigi iseloomult me üksteisest eriti ei erinegi. Kui te veel ei ära ei arvanud, siis mina olen tuhandeid tallinlasi teeniv väsinud bussiiste. Olen erinevalt uute läikivate äärtega toolidest nii mõndagi näinud, olen tundnud külma ja kuuma, saanud üheks nii okse kui magava asotsiaali ilaga.
Asun koos teiste minusugustega katkise bussikolu tagaotsas.Siin liigub igasugu rahvast, nooremaid kui vanemaid, edukamaid, aga ka täiesti põhja käinuid. Ma pole ehk nii puhas ja hoolitsetud kui bussijuhi taga asuvad kaaslased, aga see-eest tunnen ma rõõmu kirevast elust, mida bussijuhi juures peaaegu kunagi ei näe.
Hommikuti ei juhtu üldiselt midagi, eriti argipäeviti. Nagu alati, õõtsuvad unised töömesilased mornidel nägudel tööle. Kooliskäijad tukuvad akna najal. Ainus kõrghetk on, kui täiesti ettearvamatul hetkel astub uksest sisse kontroll, just unelenud nägudele tekib selginemise hetk ja käe paarid asuvad usinalt otsima, millega oma tasuta või tasutud sõiduõigust tõendada, mõni paaniline pilk seirab koti avarusi. Üldiselt neid rohelisi mehikesi ei sallita, eriti need jänesed, kes ei suvatse meid toetada.
