Esmaspäeval tegid Sindi gümnaasiumi 11. klass ja Sindi ajalooklubi ühiskülastuse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse (KVÜÕA).
Reisi korraldaja oli kooli direktor Ain Keerup, kellele hoonesse sisenemine tuletas meelde tema enda tudengi aega omaaegses EPA-s. Vanemad inimesed mäletavad hoone ees seisnud Leninit. Aga alates 2014. a jõulukuust ilmestavad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peahoone esist platsi kaks 105- millimeetrist haubitsat.
Kaasas oli Salmar Saar, kes hakkab uuest aastast reisil olnud õpilastele riigikaitset õpetama. Kolm aastat tagasi oli Kaitseliidu Pärnumaa malevasse kuuluv Salmar Saar 31-aastane, kui sama hoone saalis kuulutati enne Eesti Vabariigi aastapäeva välja 2013. aasta kaitseliitlase aunimetus mehele, keda nimetati karismaatiliseks juhiks. „Oma oskusega inimesi kaasa tõmmata ja juhtida on Salmar olnud see katalüsaator, kes toonud noored tänavalt ja kodudest arvutite tagant Kaitseliidu ridadesse metsalaagritesse, varitsustesse ja rännakutele,“ öeldi toona tema kohta. „Eduka üksuse tõmbab käima karismaatiline juht, seda ei saa teha käsu korras, ilma särata,“ ütlevad need, kes teda tunnevad. Neid sõnu kinnitab ka Kiki Pärnpuu, Sindi muuseumi töötaja ja ajalooklubi innukas liige. Kuidas ta seda teab? Aga seepärast, et Kiki poeg, Sindi gümnaasiumi vilistlane Madis Pärnpuu õpib kolmandat aastat Taara linna Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes.
[pullquote]Pisut ehmatavalt, aga ka sõjaväelaslikult distsiplineerivalt mõjus tema vali ja sügava tämbriga mehine hääl[/pullquote]Direktori sõnul oligi kadett Madis Pärnpuu meie seltskonnale kutse esitaja, meie vastuvõtja ja peamine maja juht, kes rääkis ning näitas kõike, mis sintlastele huvipakkuv. Ebahuvitavat ei kogetud kordagi. Pisut ehmatavalt, aga ka sõjaväelaslikult distsiplineerivalt mõjus tema vali ja sügava tämbriga mehine hääl. Kartlikkust see hääl ei sisendanud, aga koondas väga hästi tähelepanu. Suurepärase selgusega räägitud jutt süvendas üksnes usaldust meie Kaitseväesse.
Teisele korrusele astudes peatuti mälestustahvli juures, mis meenutab 1924. a 1. detsembril kommunistide riigipöörde katse mahasurumisel langenud Tallinna Tondi kasarmute sõjakooli kadette: August Udras, Aleksander Teder, Arnold Allebras, Aleksander Tomberg.
KVÜÕA muuseumi tegevus algas üheksakümnendate keskel Kaitseliidu arhiivina, 1998. aastast toimetatakse seal muuseumina. Muuseumi giidi Eduard Asteli sõnul keskendub kogu ekspositsioon Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu tutvustamisele Eesti omariikluse ajal. Teise maailmasõja aegsetele ning järgsetele okupatsioonide perioodidele kohta ei leidu. „Muuseumi esmaseks ülesandeks on Eesti sõjaajaloo, eriti sõjandusliku mõtte- ja hariduslooga seotud ainese väljaselgitamine, kogumine, säilitamine, uurimine ning üldsusele vahendamine,“ rääkis Astel. Laialt on levinud muuseumi külastamine riigikaitsetundide osana, mida ka Sindi gümnaasiumis silmas peeti.
Hoone erineva otstarbega ruumidega tutvuti keldrist kuni ülemise korruseni. KVÜÕA on Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses tegutsev ainus riigikaitseline rakenduskõrgkool Eestis. Koostööd tehakse erinevate partneritega nii Eestis kui välisriikides.
Saalis rääkis Pärnpuu sõjakoolis õppimise võimalustest, aga ka traditsioonidest. „Igal aastal tähistavad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 1. septembril uue õppeaasta algust ilusaks tavaks kujunenud piduliku jalutuskäiguga mööda Tartu linna tänavaid. Rongkäigul osalevad põhi- ja keskastme kursuse õppurid, teenistujad, Kaitseväe orkester, saatjaks soomustransportöörid,“ rääkis meie kadett. Jalutuskäik algab Riia tänaval asuva peahoone juurest ja liigub piki Riia ja Ülikooli tänavat Raekoja platsile, kus kõnelevad KVÜÕA ülem ja Tartu linnapea. Edasi kulgeb teekond Haridus- ja Teadusministeeriumi juurde. Mööda Vabaduse puiesteed ja Riia tänavat minnakse tagasi oma õppeasutuste juurde.
[pullquote]Ohvitser peab oskama ka hästi tantsida[/pullquote]Pärnpuu andis ülevaatliku pildi sellest, mida võib õppida Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis. Lõpetaja saab rakenduskõrghariduse diplomi sõjaväelise juhtimise erialal maa-, mere- või õhuväe põhikursusel. Magistriõppesse kohe edasi minna ei saa. Pärnpuu arvates peaks eelnevalt viis aastat tööd tegema. Siiski on võimalik magistrisse minna ka pärast mõneaastast teenistust. Õppima asumist motiveerib korralik stipendium, mis on minimaalsest palgast oluliselt kõrgem. Pärnpuu tutvustas erinevates väeliikides teenimise võimalusi sellise veenvusega, et iga noor tahtnuks ükskõik millises väeosas teenida. Küsimusele, kus ta ise soovib teenida, vastas Pärnpuu, et kahtlematult Scoutspataljonis. Seal on pidevalt huvitavat tegevust, äksenit ja põnevust. Tegemist on kiirreageerimisvõimelise jalaväepataljoniga, mis osaleb välisoperatsioonidel ja on suuteline tõrjuma ka riigisiseseid äkkrünnakuid.
Siiski ei õpita hommikust õhtuni üksnes sõjandust. „Ohvitser peab oskama ka hästi tantsida,“ selgitas Pärnpuu ja rääkis ka kohustuslikest tantsukursustest.
„Kas Sindi gümnaasiumis valitseb sõjakoolile omane kord või on selles üldharidust andvas õppeasutuses järjekindla visadusega kujundatud loomupärast viisakuse kultuuri?“ Umbes nii arutles Hansaliinide bussijuht Valdo Kannus mõni päev pärast Tartu reisi. Kannus võrdles oma kogemusi mõne teise kooliga, kes pikematel reisidel muret ja häirivat meeleolu tekitanud. Sindi gümnaasiumi õpilased üllatasid teda sedavõrd, et pidas vajalikuks jagada oma kiitvaid ja tunnustavaid tänusõnu laiema avalikkusega.
Urmas Saard