Jätkus MTÜ Jätkusuutlik Vana-Vigala keskkonnateadlikkuse projekt Tamsalust tagasiteel koju peatusega Kirnas.
Kirna mõisast on palju räägitud, nüüd eriti, sest mõis on valitud Eestis kümne põneva paiga hulka. Kirna mõisa maa-alal on tugevad magnetilis-anomaalsed tsoonid, kust väljuv kiirgus võib olla nii positiivse kui ka negatiivse laenguga. Negatiivsed laengud on vajalikud mikroorganismide, bakterite, pingete mahalaadimiseks; positiivse laenguga kohtadest saame lisaenergiat tervenemiseks. Nii tugevaid elektromagnetilisi madalsageduslikke paiku on maailmas kokku vaid viis. Nende seas Järvamaa Kirna.
Kerkib küsimus, miks siis minna mujale ravima. See oleks nagu kohatutvustus „nähtamatu“ füüsika poolelt. Enne, kui läbi mõisa parki jõuame, mõni rida mõisast. Meie ekskursioon on ikkagi pärandkultuuriga tutvumine. Mõis on asutatud 1614. aastal, mõisaansambel koosnes 19 hoonest. Õdede Pilchaude kätte minekul 19. sajandi lõpul elu mõisas hääbus. 1919. a hoone riigistati, hooneid ei remonditud, algas kasutamise ajajärk. Küll oli seal majas algkool, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus, söökla, isegi oli kortereid.
Kõik jätkus kuni 1997. aastani, mil mõisahoone müüdi alternatiivravikeskusena. Henn Hunt pidi olema seal hea energia vahendaja, kes ise on raskest haigusest vabanenud. Lagunenud ja lagastatud mõisa suutis tervendaja Helle Anniko arendada maailmas tuntud energiapargiks, millele aitas kaasa selle koha eripära tunnetus. Uued omanikud R. Lilienthal ja T. Org tahavad mõisast kujundada tervise ja elustiilikeskuse.
Pargis võttis meid vastu Andzelika. Kuulsime mitmeid lugusid, kõndisime temaga kui hea haldjaga ravipinkide vahel. Ilmselt ta oskas eksimatult öelda, millise organi nimetatud energia käivitab. Lühitutvustuse järel oli meil võimalik valikuliselt istuda pargipinkidel. Pargis liikus mitmeid uudistajaid, tundus olevat tõsine huvi paikkonna võimaluste vastu. Loomulikult vestluses toonitati, et kas inimene terveneb või mitte, sõltub tema soovist, tahtest, valmisolekust ja vastuvõtlikkusest loodusravile.
Kirna pidi olema üks Järvamaa külastatavamaid paiku, mida aastas külastab ligi 10 000 inimest nagu ka Järsi küla puhta vee pargis. Kevadel emadepäeval oli mõisas tervisepäev mitmete loengutega, teraapiatega, nõustamistega ning eriti sooja vastuvõtu osaliseks sai Riina Raudsiku loeng liigesevaludest. Tervisepäevaga rakendatakse sõnaga tasakaal, sest inimene on tervik ja igaühel tuleks leida side sise- ja välismaailma vahel.
Kõigile avatud Kirna loodusparki hoitakse peamiselt korras annetustest, millega saab laiendada pargiala, lisada tervendava energiaga pinke. Loomulikult tutvusime mõisa sisemusega. Teisel korrusel puudus lagi, vastu vaatas eterniitkatus. Samas esimesel korrusel ilutses nägus võlvlagi. Ruumides oli mõisaaegset inventari. Vaatasime K. Valdre ja S. Saagi õlimaalide näitust. Idee kunstnikelt – kutsutakse oma aedu kujundama nii, et võtame iga taime kui pintslilööki oma maali, nõnda kujunevat tervikpilt. Veel võis vaadata S. Kumari fantaasiafotosid.
Igal mõisal on omamoodi pärandkultuuriväärtus. Kirna teeb imeliseks hubane ja õdus hoone sisemus, elulootuses laialdaselt õitsev park ja taassünnis olev mõisakompleks. Kas peatus mõisas aitab meil kahtlustest ja uskmatusest loodusravis vabaneda, selle teadmisega lahkusime koduteele. Saab soovida edu ühele mõisale paljude seas. Tagasisõidu ilus hetk sündis Raplamaal: Kehtna kandis rõõmustas augustikuu keskel erksalt rohetav ja korralikult õitsev kartulipõld, sest Vigala pool on paljuski kartulipealsed lehemädanikuga kahjustatud. Milline rõõm oli näha tervet põldu! Tekkis paralleel inimesega: milline rõõm on näha tervet, elujõus inimest! Kindlasti jätkub Vana-Vigala projekt uute kohtumiste ja tegevustega septembris M. Üürikese ja H. Klissi eestvedamisel.
Jaan Viska