Elektronsõnumitena postkastidesse potsatavad ahelkirjad jõuavad mõnikord tabavalt hea sisu tõttu ka suure levikuga ajakirjandusse. Nii kirjutas 2004. a sõbrapäeva kuul Eesti Metodisti Kiriku ajakiri Koduteel väga äkilise loomuga poisist, sama teksti võis järgmisel aastal lugeda Halinga valla lehest ja 2007. a Õhtulehest, rääkimata mitmetest veebilehtedest.
Kärt Jänes-Kapp tunnistas tookord Koduteel toimetaja veerul, et kuigi ta otseselt sõbrapäeva nii väga tähistanud pole, pani loetud kiri mitmel moel ja mitme asja üle järele mõtlema ja mõneti isegi oma hinnanguid muutma. Midagi sarnast olen ka ise tundnud ja seepärast olgu lugu tänase sõbrapäeva puhul veelkord kokkuvõtvalt ka Külauudiste lehel jagatud.
Jutustus algab muinasjutu vestjale omaste sõnadega „elas kord poiss“. Ühel päeval andis isa väga äkilise loomuga pojale kasti naelu ja käskis iga kord, kui vihastab ja kellegagi riidu läheb, lüüa ühe naela aia külge. Esimesel päeval tagus poiss 37 naela, järgmiste nädalate jooksul õppis end valitsema ja aeda löödud naelte arv vähenes päev-päevalt. Poiss mõistis, et enda vaos hoidmine on naelte tagumisest lihtsam ja lõpuks saabus päev, mil polnud vaja ühtki naela.
Siis soovitas isa edaspidi igal tülitsemata jäänud päeval ühe naela välja sikutada. Viimaks polnudki enam ühtki naela välja tõmmata ja isa kiitis poissi, aga suunas tema tähelepanu ka järele jäänud aukudele. Aed polnud enam endine.
Tosin aastat tagasi ütles Kärt Jänes-Kapp selle loo juurde: „Püüdkem siis hoida oma ligimeste aiapostid aukudeta ja pidagem oma sõpru meeles kõigil 2004. aasta päevadel. On ju meile tänavu selleks isegi üks päev tavapärasest rohkem antud.“ Ka tänavu on aastale üks päev juurde lisatud ja mõned väärtused püsivad ajast-aega ikka muutumatutena.
Urmas Saard