Ei teagi, kas olla pettunud, imestunud või isegi vihane, aga inimlikuks Hiiumaal (veel paljudes paikades on samamoodi, aga see pole vabandus) hüljatud lemmikloomade aitamise süsteemi pidada ei saa. Õigemini pole süsteemi, on vaid mittetulundusühing Kuulikodu, mis teeb sõna otses mõttes tööd ööl ja päeval ning on aastaid üksi võidelnud Hiiumaa vallavaeste ehk hüljatud loomade eest.
Võiksin siin loetleda üles saare omavalitsuste sotsiaalkulutused inimestele, aga see on numbripuru eelarvepaberil. Kuiv numbripuru. Kulutused hüljatud loomade eest hoolitsemisele on aga veel kuivem number – sisuliselt 0.
Sotsiaalkulutused inimestele ei tähenda ainult raha. See tähendab ka sotsiaaltöötajate tõsist tööd: abivajajate juures kodus käimist, niisama rääkimist, käehoidmist, maailmaasjade üle arutamist, vajaduste ärakuulamist ja kaasaelamist, mõne muu abistaja leidmist, hooldaja kutsumist, poeskäimise korraldamist… See on raske töö ja selle eest makstav palk pole kindlasti piisav. Aga seda makstakse, ja makstakse ka inimestele sotsiaalabiraha, et nad hakkama saaksid. Sest need on inimesed, elavad olevused meie keskel.
Iga vald hoolitseb oma vaeste eest. See on nii loomulik, et kui seda ei tehtaks… Polegi mõtet arutada, mis siis oleks, kui seda poleks. Nii lihtsalt on. Hiiumaal on aga üks inimene (küll koos vabatahtlike abilistega, aga see ei loe), kes hoolitseb aastas sadade loomade eest. Nõustab, sõidab oma autoga teise saareotsa loomadele järele, korraldab nende ravi, toidab, kasib, silitab, räägib. Ja see pole omavalitsuste silmis just kui midagi.
Unustatakse ära, et Kuulikodu ja Kadri Taperson teevad seda teiste inimeste eest. Tänu Kuulikodu tegutsemisele saavad omavalitsused ja paljud Hiiumaa elanikud elada mugavustsoonis. Kui Kuulikodu poleks, oleksid omavalitsused sunnitud sugugi mitte väikese hüljatud lemmikloomade probleemiga ise tegelema ja ka raha kulutama. Praeguses mugavustsoonis on aga lihtne jätta see tegemata ja lasta Kuulikodul omapäi ning “ju ta kuidagi hakkama saab” tegutseda.
Kui jutuks tulevad vallavaesed-lemmikloomad, kelle on maha jätnud hoolimatud omanikud; loomad, kes on leitud metsast, põllu äärest või poe eest ja kes tuuakse või palutakse viia Kuulikodusse, et seal nende eest hoolitsetaks ja neid ravitaks, siis jäävad omavalitsuste kõrvad kurdiks. Näidatakse näpuga seadust, kus pole kirjas kohustust teha seda ja teist. Kui pole kohustust ja pole seadust, siis pole probleemi olemas.
Inimlikkus on eranditult kõigi rahvaste kultuuride ja ka religioonide üks tähtsaim osa. Need inimesed, kes peavad inimlikkuseks vaid inimeste aitamist ja vaid seaduse järgi käitumist, on kaugel selle sõna tähendusest arusaamisest. Seadus ei nõua paljusid asju – ka kodus lapsele pai tegemist -, aga see on loomulik, et seda tehakse.
Miks Hiiumaal on tähtsatesse ametitesse valitud inimesed, kes leiavad, et toetamist pole väärt see inimene, kes on võtnud enda hingeasjaks väga suure tüki Hiiumaa elusa osa eest hoolitsemise ning teeb seda teiste, hoolimatute inimeste eest?
Saadame varjupaika, paneme magama! Neid sõnu tuleb tegelikult lugeda nii: tapame ära! Seadus ei nõua, et omavalitsused peaksid vabatahtlikke loomade varjupaiku toetama. Võib ajutist teenust tellida, leitud looma kahe nädala pidamise kulu tasuda ja siis unustada. Süst, ja korras. Otsustajad omavalitsustes – mitme lemmiklooma surma eest maksumaksjad teie käe läbi maksnud on? Ja mitmel korral olete Kuulikodu toetanud, et Kadri Taperson ja tema vabatahtlikest sõbrad saaksid looma terveks ravida, talle uue kodu leida ning aidata kohalikele elanikele selgitada, kuidas looma pidada, miks teda võtta ja pidada ning miks ei tohi loomast suvalisel hetkel loobuda?
Koera või kassi surmasüsti eest kulunud summa on number eelarvereal, millel pole sügavaid silmi, märga nina, rõngas saba ja lontis kõrvu. Neid eelarvelugejad ei näe, sest kui näeksid, siis hakkaks mõtlema, mida teha, et aidata. Minge Kuulikodusse ja vaadake neid loomi, kes paljudes teistes varjupaikades oleks ammu tapetud, aga kes saavad Kuulikodus rohkem armastust, kui mõni inimlaps kodus. Paljudes teistes varjupaikades oleks need loomad pärast seadusega nõutud kahenädalast ooteaega magama pandud.
Seadus või asi. Seadus peaks olema inimlik ja sundima tegema asju, mida vabatahtlikult ei olda valmis tegema. Aga meil on seadus selleks, et omavalitsused saaks öelda: seadus ei nõua aitamist, seega tapame.
Miks omavalitsused inimeste aitamisest samamoodi ei loobu, nagu loomade aitamisest? Sest inimene on kellegi tütar või poeg, tal on minevik ja tulevik. Ometi Kuulikodus elavad loomad on ka enamikus inimeste juures elanud ja olnud paljudele sõbra, mõnele võib-olla ka poja või tütre eest. See, miks neist on loobutud, on eraldi teema, aga vald ja linn peaksid hoolitsema ka seesuguste vallavaeste eest. Sest nad elavad ja on loodud elama oma loomuliku surmani ning inimene vastutab nende eest. Inimene ei tähenda aga ühte inimest ega ühte mittetulundusühingut.
Hiiumaal on viis omavalitsust, pärast kohalike omavalitsuste valimisi neli. Olen kursis, kui keeruline on omavalitsustel leida ühist keelt. Pusklemist on palju ja see on inimlik. Mõnel puhul ka hiidlaslik. Ühinemisteema on selline, kus on mängus kümned eri huvid, kus keegi kaotab ja keegi võidab ning kus keegi veel ei tea, kes täpselt kaotab ja kes võidab. See on inimese loomuses, et enda ja naabri asjad pannakse kaalule. Vahel kaalutakse aga rohkem enda uhkust, väärikust või omakasu, kui seda, mis tegelikult kaalumist väärib ning elu hoiab.
Üht teist kaalumismängu mängides: pange ühele kaaluvihule MTÜ Kuulikodu ning seal aastate jooksul elanud sajad loomad, kelle eest on hoolitsetud ilma kohalike omavalitsuste regulaarse abita. Teisele kaaluvihule asetage kõigi Hiiumaa omavalitsuste maksu- ja muu tulu. Kas ühe maakonna omavalitsused ei suuda tõesti igaüks leida seda paarisadat eurot oma vallavaeste eest hoolitsemiseks, jättes kogu koorma ühe MTÜ kanda? Kui ei suuda, siis on häbi kuulata juttu jätkusuutlikkusest ja kuidas vallad saavad ilusti hakkama.
Kujutate ette, kui palju maksab 40 kassi ja koera ülalpidamine? Ju kujutate, sest Kuulikodu pidav Kadri Taperson on sellest palju rääkinud. Miks peaks olema Kuulikodu ja vabatahtlike annetajate eraasi hoolitseda Hiiumaa vallavaeste eest? See võib olla, aga ei pea olema. Kuulikodu ei tahagi, et neid täielikult ülal peetakse. Kadri Taperson peab loomade ülalpidamiseks loenguid, korraldab laate, müüb annetatud kraami, et ots otsaga kokku tulla. Muuks tegevuseks ja rahateenimiseks ei jää lihtsalt loomade eest hoolitsemisel aega. Talle on abiks ka hulk annetajaid nii Hiiumaalt kui ka mandrilt, ent seda on vähe.
Kadri Tapersoni tegevus ulatub juba ammu Hiiumaa piiridest väljapoole ja on palju mahukam kui ühe väikese varjupaiga pidamine. Kuulikodu ei tegele ainult hüljatud loomadega vaid sekkub järjest rohkem inimeste ellu või õigemini nende loomade ellu, kellel on omanik olemas. Kui peres sünnivad koeral soovimatud kutsikad, sõidab kollane auto kohale, korjab peale nii ema kui ka kutsikad, Kuulikodus kasvatatakse koerad üles, koeraemaga käiakse steriliseerimislõikusel ja pärast kutsikatele uute kodu otsimist läheb ema koju tagasi.
Kui vanatädil on purukskakelnud kass, kellega keegi arsti juurde ei lähe, siis ei saadeta tädile ametnikke kaela. Palutakse hoopis luba kass terveks ravida. Ja ravitaksegi.
Selliseid lugusid kuuleb Kuulikodus palju. Kas selline abistamine on kellegi kohustus? Ei ole, omanik peab oma loomade eest hoolitsema, aga kui ta seda ei oska teha, siis peab aitama. Aitajaks on Kuulikodu.
Teades, kui palju on siiski neid inimesi, kes hoolivad, loodan, et aidatakse oma vallavaeseid. Olgu nad sabaga või sabata. Üheks võimaluseks on see, et ei visataks oma lemmikuid ukse taha. Kes seda teinud, see vaevalt et kätt toetuse jagamiseks tõstab. Kel aga süda õigel kohal, saab annetada MTÜ Kuulikodule, mis tahes või tahtmata peab tegelema hoolimatuse tagajärgedega. Õiglane aga oleks, et peale eraisikute leiavad ka Hiiumaa omavalitsused Kuulikodule regulaarse toetusraha.
Viies ajalehes ja veebilehes – Läänlases, Lääne Elus, Hiiuelus, Hiiumaas ja Hiiu Lehes – on praegu üleskutsed, et ärgitada tegutsema hea eesmärgi nimel ja kas või üht eurot annetama. Kui pole eurot, toeta või vähemaga.
Kõigi annetajate vahel loositakse välja kahe inimese puhkepakett Fra Mare spaas Haapsalus (majutus mugavas talassohotelli kahekohalises toas, üks öö – saabumine kl 15 ja lahkumine kl 12, üks rikkalik hommikusöök kahele restorani buffet’s, hommikuujumine Thalasso Day SPA mereveebasseinis kl 6–9, piiramatu Thalasso Day SPA basseini- ja saunapargi külastus kl 13-22).
Toeta loomi
• MTÜ Kuulikodu: SEB 10220110693012.
Välismaalt annetades: EEUHEE2X (BIC/SWIFT); IBAN EE551010220110693012 SEB
• Swedbank 221057445617
Autor: Ivar Soopan
Lisainfo: kuulikodu.eu