Kodanikuajakirjandus on oluline sideaine kodanikuühiskonna „mullikeste“ vahel, mis aitab kaasa kodanikuühiskonna jõudmise „keemistemperatuurini“, rääkis Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin reedel Võrus toimunud teisel Eesti kodanikuajakirjanduse konverentsil „Kodanikujulguse tööriistad“.
Lauristin võrdles Eesti ühiskonda aurumasinaga, mis kihutab mäest alla, luues mulje, et hoog on sees, ent samas jõudu uuesti mäest üles rühkida ei pruugi jätkuda. „Meil on vaja see aurumasin uuesti tööle saada,“ lausus Lauristin.
Jätkates kujundite keeles, on Eesti kodanikuühiskond Lauristini sõnul nagu vesi enne keemistemperatuuri saavutamist – on palju väikseid mullikesi, kuid jõudu, mida aurumasina käimatõmbamiseks vaja läheb, need veel ei anna.
Sestap võiks kodanikuajakirjandus olla see, mis seob need „mullikesed“ kokku ja viib lõpuks kodanikuühiskonna keemistemperatuurini, andes jõu ühiskonna edasisele arengule suunas, mida inimesed õigeks peavad.
„Paljudel on tunne, et kuskil on palgatud ja seatud inimesed asju otsustama ja minust ei sõltu midagi,“ rääkis Lauristin. „Mastaabid on läinud väga suureks. Samas on suure maantee kõrvale vaja kohta, kus jalgsi käia.“
Lauristini käsitluses loob kodanikuajakirjandus koha, kus inimestel on võimalik arutleda, kuid samas pole kodanikuajakirjandus järjekordne interneti jututuba või uudislist. „Seal peab olema ajakirjanik, kes märkab uusi tahke ja võtab kokku.“ Kodanikuajakirjandust on Lauristini sõnul võimalik kasutada selleks, et jutulõng ei katkeks, et erinevad arutelud ei sumbuks, vaid jõuaks kuhugi välja.
Samuti on kodanikuajakirjandus see, mis annab tuge inimestele, kes muidu võiksid kaotada lootuse. „Kodanikuajakirjanduse suurim tugevus on võrgustik, kus osalevad inimesed tunnevad, et nad pole üksi.“