Kust sa tulid, võõras mees?

Kuu aega tagasi kirjutasin puukidest ja puugihaigustest, aga see lugu sai ootamatu jätku. Nimelt tuli headelt sõpradelt Saksamaalt sõnum, et borrelioosi raviks võiks katsetada ühe Euroopas levinud taime tinktuuri. Hildegard küsis, et kas meie metsades kasvab selline taim mille ladinakeelne nimi on Dipsacus sylvaticus. Ei kasva, pidin vastama ja pole tal õiget eestikeelset nimegi… siiski, uniohakas on talle nimeks antud.

Asusime siis Mikuga kohe uurima, mis taim see on, millest nii palju Euroopas ja Ameerikas abi on, koguni süüfilist ravivat see taim. Imerohi tõega! Miks siis meil sellest midagi ei teata?

Tellisime interneti kaudu Ameerikast koguni põneva ravimtaimede raamatu, mis sellest taimest pajatab. Uurisime Aili Pajult ja Ain Raalilt, Lembit Kuhlbergilt, Rein Sanderilt ja Mall Värvalt, taimetarkadelt kellest väga lugu pean. Kuid Euroopa metsades kasvav taim on võõras, mis võõras. Ehkki, jah facebooki pandud küsimus tõi ka teate, et ühel sõbral selline taim aias kasvab.

Kogu sellest mitmenädalasest otsingust jäi kumama küsimus: Miks on üks taim meie jaoks võõras ja teine omane ja armas?

Viimased kaks aastat olen hirmsal kombel võidelnud maapirniga, mida kogu meie kartulimaa Kütiorus täis on. Taim on nii intensiivne, et väikesest juurejupist saab alguse uus ja vägev koloonia. Ja mis kõige kummalisem, ta on nii vägeva taimemahlalõhnaga, et mesilased saabuvad kohe olukorda kontrollima, kui keegi neid kõplaga hävitada püüab. Eelmisel aastal proovisin kõplaga kartuleid neist kahemeetristest anastajatest vabastada jaaniöösel kell pool viis, aga kohe oli üks sumiseja mind juustes hoiatamas. Sügisel ei saanud muud, kui lasime varred trimmeriga maha, aga kartulisaak jäi niruks. Jah, aga saime suure kotitäie maapirni juurikaid.

Miks te selliseid koletisi siis kasvatate, küsite? Aga maapirn on hea ravim suhkrutõves inimestele ja mu kaasa isa tõi aastate eest selle taime siia põllule just sel eesmärgil.

Teine võõras, kes meid talus luurab on kitsehernes. Juba on teda klumbike kummalgi pool kartulimaad ja tükike Tammetsõõri parkimisplatsi servas – võõra küllatuleku allikaks on maad kündev traktor ja teehöövel. Kitseherne maalesaabumise koht on siinkandis kahe kilomeetri kaugusel endise nõukogudeaegse noorkarjalauda juures. Ja nüüd ta tuleb, sõnnikukuhjade ja masinatega. Tuleb kiirusega, mis hirmutab. Iseenesest ju imeilus taim kui ta õitseb. Karula rahvuspargis nägin kümmekond aastat tagasi, kuidas kuplid olid kitsehernest lillad. Põlastusväärseks teeb selle taime see, et tema poolemeetrise laushaljuse all ei kasva enam ükski kodumaine taim.

Üks nuhtlus, mille tõrjeks meie riik aina enam raha välja paneb on karuputk. Sel aastal kulub ligi miljon eurot 1700 hektari puhastustöödeks.Taas söödataimeks toodud kahemeetrine hiid, seekord Kaukaasiast. Võõraid tõrjuma hakatakse aga alles siis, kui nad muutuvad otseselt ohtlikuks inimesele. Ja et inimesed enam taimi ei tunne, siis tuleb teda inimestest tõesti eemale hoida – ta ei ole küll otseselt mürgine, aga mahl mis nahale satub, põhjustab päikese toimel kohutavaid põletushaavu.

Kolm erinevat taimelugu, põllukultuuride lämmataja, loodusliku mitmekesisuse hävitaja ja inimtervise ohustaja. Samas ka raviv toit ja toitev söödataim. Kuidas aru saada, kust läheb see joon, millest üleastumisel muutub kasu kahjuks?

Ja kes ütleb, et see on meie omamaine ja see võõras taim. Teadlased loevad võõrliikideks neid taimi, mis on toodud Eestisse peale 18ndat sajandit. Eriti vägev taimevahetus maailma eri osade vahel algas 20. sajandil. Ja kõige pöörasemaks maailma taimestiku ühtlustumiseks ennustatakse 21. sajandit.

Kurb saab olema see aeg, mil kogu maailma taimestik ongi ühetooniline – liigirikas, aga igal pool ühtemoodi. On ju osa taimi võimelised elama igal pool ja nii võivadki moodustuda ökosüsteemid, mis sarnased igal pool. Õnneks seavad mingidki piirid sellele kliima ja pinnas. Aga midagi võimatut siiski pole, vaadake ümberringi, millised on elamute ümbruse aiad Iirimaal, Kanadas või Eestis. Vahet ju pole. Taimeliigid on ühesugused, nurmikamuru ja elupuu ning kadakanupsud, tulbid ja nartsissid, krookused, aiaservas nõges ja võilill, õunapuud ja murelid. Linnataimestik on jõudnud sarnase olukorrani, kus tahate lapsele väljamaalt kommi tuua ja selgub, et poodides on valida ainult Marsi, Skitlesi ja Rafaello vahel.

Ja veel üks võõras on uksele koputamas, need on geneetiliselt muundatud organismid. Kui muidu võib juhtuda, et võõrliik, mille inimesed oma maale toovad, kohtab siin konkurenti või mõnd kahjurit, kes siin tema leviku piiridesse surub, siis GMOd on loodud nii, et nad ongi teistest taimedest tunduvalt elujõulisemad, viiruste ja kahjurite rünnetele vastupidavamad. Mitte GMOd ise pole meile sissesöömisel kahjulikud, vaid levima pääsemisel võivad nad hävitada kõik looduslikud liigid.

Njah, veel on aeg, kus Hiinasse sattudes ei suutnud ma seal ära tunda peale banaani, bambuse ja lootose ühtki taime. Aga sealsed taimed on juba siiapoole teel ja meie taimed sinna.

Kuidas hoida siis seda oma ja armast, hoida looduslikult mitmekesist, elurikast maailma? Kas keelata taimede sissetoomine, nii nagu vanasti, kui tulbisibulaid pidi riiki smuugeldama aluspesu vahel? Kuidas panna piir?

Ega siin vist head retsepti polegi. Kuid ehk aitaks, kui koolis majandustundide asemel veidi enam keskkonnaharidusele rõhku pandaks ja ka enam võõrliikidest räägitaks.

Mõtlen enne sügavalt järele, kas külvata oma koduaeda uniohakat või mitte…