Kui alustasin sel aastal oma koolis maleringi tööd, siis olin juba eelnevalt karastunud ning teadsin – esimesse tundi on oodata palju rahvast. Seda, mis toimus, ei osanud ma aga ette prognoosida. Tulijaid oli üle kolmekümne (peamiselt esimesest klassist) ning minul kasutada vaid suur saal ning seitse malelauda koos nuppudega. Uurisin alustuseks, kui paljud malet mängida oskavad. Suur osa oskas ja oli valmis kohe sõbrale pähe tegema. Paraku tuli neil esialgu kannatlikult kuulata minu teoreetilist juttu, sest väheste malelaudade taha ma neid veel lubada ei julgenud.
Tänaseks on sellest esimesest korrast möödas peaaegu kolm kuud ning laste ind ei näita raugemise märke. Kui septembris olin üsna kindel, et jõuludeks on tekkinud loomulik kadu ning saan hakata ainult kõige entusiastlikematele keskenduma, siis neid entusiastilikke on ikka endiselt väga palju. Olen püüdnud uurida, miks tahab üks esimese klassi õpilane malet mängida. Põhjuseid on erinevaid: ema soovitas, isa õpetas, äge on sõbrale pähe teha, saab lõbusalt aega viita (pikapäevarühma tund ju sel ajal). Jah, kannatust jätkub tänapäeva lapsel vähe (käib kiiresti, ei jõua pika mängu ajal paigal püsida, lobiseb), kuid huvi male vastu näikse tal olevat.
Seda mitte ainult algklassides. Enne kooli maleturniiri panime vahetundideks koridori üles malelauad ja jäime ootama, mis juhtub. Juhtus see, et terve nädal oli malelaudade taga ja ümber seltskond. Mängisid suuremadki ja nii mõnigi pidi piinlikust tunnistama, kui mitu pead pisemalt mati sai.
Rääkides male olukorrast Eestis üldisemalt, siis Kerese ajast oleme muidugi valgusaasta kaugusel. Sellest annab märku kasvõi seegi, et selle aasta Eesti meeste malemeistrivõistlustel meie parimad ei osalenud (intriigid maletajate ja maleliidu vahel) rääkimata sellest, et meil oleks hetkel suure rahvusvahelise tuntusega maletajaid. Pole enam ka Iivo Nei malekoole telekast ega Jüri Randviiru raadiosimultane.
Tean omast käest, et male on ütlemata tõhus vahend matemaatilise ja loogilise mõtlemise arendamiseks. Tean, et on olnud koole (näiteks Paides), kus maleõpetus on olnud mingis klassis lausa kohustuslikuks õppeaineks. Mulle tundub, et aeg on taas küps hakata maleõpetusele rohkem tähelepanu pöörama, seda nii kodus kui ka koolis. Seda enam, et malet annab imehästi seostada tänapäeva lapse meelistegevusega – arvuti taga istumisega. Kui laps juba istub arvuti taga ja kibeleb mängima, siis pange talle ette näiteks veebileht chess.com. Häid malelehekülgi on internetis kindlasti veelgi.
Usun ja loodan, et male Eestis on tõusuteel. Olgu selle tõestuseks kasvõi fakt, et sel nädalavahetusel tuli Eesti kiirmale meistriks meeste seas veel 14aastane poiss Ottomar Ladva, kes kuuldavasti treenib meie endise malekuulsuse, nüüd tagasi Eestisse jõudnud Jaan Ehlvesti käe all.
Maleringi õpetaja Tuuli Hiiesalu