“Laske Mardil sisse tulla, marti, marti…” Väiksed Vinni valla Mardisandid tulid tantsu ja lauluga Vinni vallavalitsusse, et soovida vanade kommete kohaselt karja- ja viljaõnne. Vallarahvale sooviti tugevat tervist, edenemist igal alal ning samuti ka rõõmsat meelt hallideks sügispäevadeks.
Eesti rahvakalendris on mardipäev üks armastatumaid pühasid. Mardipäeval lõppesid sügisesed põllutööd, aeti kari karjamaalt, peeti karjaste püha. Mardipäev tähistas talve algust ja oli hingedeaja piirtähtpäev. Mardid hakkasid ringi käima hämaruse saabudes.
Vaata videot:
Traditsiooniliselt alustasid mardid ukse taga „sissepalumise” lauluga ning siis jätkati tervituslauluga. Kui „pererahvas” oli karvaste ja hirmsate maskide taha peidetud martidega harjunud, ühendati käed ning algas ringmäng viljaõnne kutsumiseks.
Mardipäeva tunneme tänapäeval just mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Mardipäev lõpetas hingedeaja.
Tänapäeval jooksevad marti nii tüdrukud kui poisid. Martidel on seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Enda „kaunistamiseks” kasutatakse igasuguseid käepäraseid vahendeid: takkusid habeme ja juuste valmistamiseks; tohtu, sammalt ja oksi maski tegemiseks; vatti ja riideribasid kasutatakse kostüümide juures.
Maskid on näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline on varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega – karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Sagedasti piisas ka näo värvimisest, et mardiks minna.
Martidel on kombeks peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. See on halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Mardirituaali juurde kuulub tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.
Mardipere
Ringi käidi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul on lauluoskus ja sõnaosavus vajalikud omadused. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma rolli kohaselt.
Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, töö- ja klassikaaslasi või õppejõude külastama ning neilt mardinoosi saama.
Mardiperre kuulusid vanasti kindlasti ka mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta. Kombestiku juurde kuuluvad ja mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk, mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.
Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast, mis tihti oli kepi otsa pistetud.
Mardilaulud ja -tantsud
Igale tegevusele vastab konkreetne Mardilaul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Kirjeldatakse laste rasket olukorda, kellele palutakse ande. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu- ja pruudiõnne.
Mardi- ja kadritantsud on väga erinevad, martidel vast kohmakamad ja ägedamad, kadridel tasasemad. Tantsu saateks oli spetsiaalne tantsulaul või pillimäng. Lõuna-Eesti mardi- ja kadrilaulud on refräänilised, igale reale lisandub üks või kaks korda märti, katri, kadrikoo vms. Igakordse refrääniga nagu tuletatakse meelde, kelle nimel esinetakse.
Laulud jutustavad töödest ja tegemistest, mis on taluperele vajalikud. Koos laulu ja tantsuga soovitakse pererahvale vastavat õnne. Nii soovitakse viljakoristamise ja leivaküpsetamise lauluga perele suuremat ja paremat viljaõnne ning et toit peres iialgi ei lõppeks. Karjatamislauluga soovitakse karjaõnne: rohkem terveid vasikaid ja lambaid, rohkem piima, villa ja liha. Pärast kingituste saamist ei unustata ka pererahvast.
Anti Ronk