Tänasest alustame uue rubriigiga “Inimene”, kus ajame juttu toredate inimestega üle terve Eestimaa.
Antsla kooli 65. juubeli puhul ilmub koolilehe KooliSilm erinumber, kus juttu mitmetest lõpetajatest läbi mitme aastakümne. Värskeim neist, Jonatan Karjus, Võrumaal tegutseva Metsamoori Perepargi perenaise Irje Karjuse poeg, lõpetas Antsla gümnaasiumi sel aastal ja asub sügisest Tallinna Ülikoolis õppima riigiteadusi.
19aastane Jonatan kuulub noorte orienteerujate hulgas Eesti teravamasse tippu, osales juulis juunioride MMil, Taani rajad küll Jonatanile erilist rõõmu ei toonud. Siiski, looduses, eriti metsas kulgev spordiala sobib Metsamoori pojale imehästi, tal on plaanis oma vigadest õppida ja leida veelgi rohkem aega treeninguteks.
Kas orienteerumine oli su esimene spordiala?
Ei olnud, enne orienteerumist käisin paar kuud judotrennis. Noorena käisin palju jooksmas ja rattaga sõitmas.
Kuidas alustasid spordi / orienteerumisega?
Sporti olen ma alati tahtnud teha, tahtsin kergejõustikutrenni minna, aga ema pani mind orienteeruma. Olen talle väga tänulik selle eest.
Mis on praegused suuremad saavutused? Milline magusaim võit / mõni muu hea tulemus?
Kõige magusaim võit on ilmselt eelmise aasta Eesti meistrivõistluste H20 klassi teatekuld, kus jooksin teist vahetust. Selle võistluse tegi eriliseks enesetunne, mis mul kogu raja vältel oli. Ma tundsin, et lendan. See tunne on üks põhjustest, miks ma sporti teen.
Millised aga valusamad õppetunnid võistlussportlase teel?
Saatuse õppetundidega on mind rohkelt õnnistatud, olen oma noore sportlastee jooksul saanud mitmeid vigastusi. 2007. aasta talvel olid mul üsna suured probleemid põlvedega ja 2008 aasta suvel sain sääreluusse väsimusmõra. Tahtmine oli suurem, kui keha võimaldas. Just see 2008. aasta vigastus oli kõige valusam õppetund, mõtlesin sügavalt järele, miks ma kõike seda teen, kokku ei saanud ma treeninguga tegeleda praktiliselt 5 kuud. Loodan, et olen neist vigadest õppinud. Väga hinge kriipiv oli ka äsjane juunioride MM Taanis, kus olin, võib öelda, et hooaja kõige halvemas vormis, kõik halb langes kui kiuste ühe nädala peale kokku.
Käite lausa perega võistlustel väljas, kas see on ammune traditsioon ja spordipisik ongi perekonnast pärit?
Käime koos perega üle Eesti toimuvatel orienteerumisvõistlustel. See on tasapisi nii välja kujunenud, kõigepealt käisin põhiliselt üksi, siis rohkem isaga, seejärel hakkas Kaspar kaasas käima ja tagatipuks ka väike õde. Kindlasti on hea, kui pere toetab.
Kas orienteeruja peab olema suur loodusesõber ja -tundja?
Arvan, et orienteeruja ei pea olema suur „loodusefriik“, sest võisteldes ei jää palju aega selle nautimiseks. Küll aga on mõnus loodust nautida treeningutel, kus saab endale aega võtta ja ümbritsevat nautida, näiteks varahommikuses värskes uduses metsas näha kitsepoissi ja Jänku-Jussi. Orienteerumine õpetab loodust lähemalt nägema. Orienteerudes satutakse paljudesse imeilusatesse kohtadesse, kuhu muidu vaevalt tihti inimesed satuvad.
Milline on su lemmikmaastik?
Maailmas on kindlasti mitmeid maastikke, kus tahaksin orienteeruda. Näiteks West Point USAs. West Pointi ümbruse maastikke olen uurinud kaartide pealt, mind võlub see kaardipilt, mida ma olen näinud ja ette kujutan. Seal on hästi kivine ning mitmete pisidetailidega maastik, samas on seal ka suured mäed.
Kõige mõnusamat orienteerumisfiilingut saan hea joostavusega tehnilistelt Lõuna-Soome avakalju maastikelt, seal on oluliselt vähem võsa, kui reeglina Eesti headel maastikel. Samuti on seal kaardid väga detailirohked, mis teeb orienteerumise äärmiselt nõudlikuks. Jooksmine seal on puhas nauding. Mulle meeldib turnida kaljuahelikes ja mööda kive 🙂
Kui võistlus toimub enda kodumetsas, kas ka siis on võimalik ära eksida st kontrollpunktidest mööda panna?
Kodumets annab vähe eeliseid, muidugi on tuttavaid piirkondi, aga loodus ja maastik näeb iga uue nurga alt lähenedes teistsugune välja. Olen kodulähedasel Ähijärve kaardil teinud kümneid kaarditreeninguid ja ikka suudab see mets mind üllatada ja vahest natuke äragi eksitada. Kindlasti on kontrollpunktidest võimalik mööda põrutada.
Kui suur osa üldse orienteerumises on suutlikkusel joosta ja kui suur osa kaarditundmisel?
Ei ole ühte ilma teiseta. Olemaks orienteerumises edukas, peab olema tasemel jooksja. Samuti on tähtis kaardilugemine, kui metsas 10-20 minutit nö. „orbiidil“ olla, siis pole jooksukiirusega midagi peale hakata. Üldiselt on nii, et koos hea jooksuvormiga tuleb ka kaardilugemine hästi välja.
Kuidas üldse saab juhtuda, et kogemustega orienteeruja ei leia KP-d.
Orienteeruja on pidevas stressiseisundis. Et aru saada, mida tähendab kaardilugemine, võib teha näiteks järgmise katse. Lõigata välja üks ajaleheartikkel ja minna staadionile, seejärel jooksta maksimumilähedasel kiirusel näiteks 800m ja üritada seda ajaleheartiklit lugeda, pärast jutustada sisu kaaslasele. Sarnaselt peab käituma orienteeruja, ainult, et teda segavad jooksmisel roikad, risu, oksad, tõusud, langused, kivid. Lisaks peab orienteeruja veel jooksu vältel kokku viima kaardi peal kujutatavat ja maastiku, kaardid lähevad aasta-aastalt järjest detailsemaks, seetõttu on saanud ka tähtsaks faktoriks selle kaardipildi peas lihtsustamine ja ainult tähtsa lugemine. Üks väike libastumine ja aeg tiksub sinu kahjuks.
Kas oskad hinnata, millise sportliku ettevalmistuse annab Antsla Gümnaasium?
Antslas on väga head kehalise kasvatuse õpetajad. Tean, et paljudes koolides võetakse kehalise tundi tunduvalt vabamalt. Paljud pole näiteks kuulnud midagi Cooper´i testist, mida meie pidime sooritama igal aastal. Antsla kool võimaldab käia mitmetes spordiringides. Arvan, et noortele on Antsla väga hea koht spordi tegemiseks, kuid vanemas eas (nt gümnaasiumis), seavad väikelinna pakutavad võimalused teatud piirid ette. Siin pole sportlasele, kes on teatud taseme juba saavutanud, piisavalt vahendeid. Minagi olen puudust tundnud ujulast ja korralikust jõusaalist (kuigi Corsa Gym ajab ka asja ära, kui kombineerida). Talvel oleks vaja sisehalli (hea, et nüüd vähemalt Võrus on), ja kindlasti on väga tähtis heade treenerite olemasolu.
On nii plusse, kui ka miinuseid. Näiteks selliseid jooksuradasid, mis on minul, leiab Eestist vähe, selles mõttes elan peaaegu ideaalses kohas. Samas aga oleks talvel vaja ujulat, kus oma kurnatud lihaseid taastada. Eks see ole selline natuke lahtine küsimus, teame, et paljud tugevad sportlased on tulnud just kasinate oludega maakohtadest. On ju spartalikud olud karastavad, ehk panevad rohkem võimalusi otsima ja ei hellita mugavustega ära.
Kas sul on oma treener? Mida treeneri olemasolu annab?
Minu treener on Sarmite Sild. Arvan, et treeneri olemasolu tuleb kindlasti kasuks, sest oma peaga trenni tehes tehakse sageli rumalusi, treening võib olla äärmiselt ebaefektiivne. Kuna elan Võrust üsna kaugel, siis pean praktiliselt kõik trennid üksi läbi viima. Sageli planeerin treeningud iseseisvalt oma äranägemise järgi, olen õppinud varasemast enam oma keha kuulama. Kui milleski kahtlen, siis küsin tavaliselt Sarmitelt abi (seda peaks kindlasti sagedamini tegema 🙂 )
Kui tihedalt treenid, kui palju puhkepäevi lubad?
Reeglina treenin 7-8 korda 6 päeval nädalas. Tavaliselt luban endale ühe puhkepäeva nädalas, enne tähtsaid võistlusi kuni 2 puhkepäeva. Loodetavasti saan järgmisel aastal treenida valdavalt kaks korda päevas, edasiseks arenguks oleks see hädavajalik samm.
Kui tihe on võistluskalender ja kuidas on seda õnnestunud kooliõpingutega siduda?
Kevadeti ja sügiseti on võistlused reeglina iga nädalavahetus, kolmapäeviti on kolmapäevakud. Talvel on rahulikum periood, kus keskendutakse treeningutele ja tehakse tõsist tööd suveperioodiks. Koolis sain õpingutega hästi hakkama, sport kooli ei seganud, see pigem maandas pingeid.
Mille jaoks esimeses järjekorras leiad aega võistluste ja treeningute (ja õpingute kõrvalt)?
Suure osa ajast võtab kahjuks arvuti, seal leiab alati tegevust. Selle asemel saaks midagi palju kasulikumat teha.
Küsis: Margus Konnula