Mälestusfotol näeb Aldo Kalsi ja Mart Niklust, kes on saabunud Eesti Rahvusraamatukogusse Tartu rahulepingule pühendatud konverentsile (2020). Foto: Urmas Saard / Külauudised
Aldo Kals
Meie kalendris on 22. september märgitud riigilipu heiskamisega ja vastupanuvõitluse päevana. Rahvuslike jõudude moodustatud Otto Tiefi valitsus taotles sel päeval 1944 riikliku järjepidevuse alusel Eesti Vabariigi taastamist. Sarnaselt kunagise talvise madisepäeva imega ajalugu aga ei kordunud ja pealinnas heisatud sinimustvalge rebiti vennatapusõja tunnustega heitluses punaarmeelaste poolt maha. Sel päeval oli Tartu poiss Mart Niklus kümneaastane ja kes võis arvata, et tema sünnikuupäeva tulevane sisu saab talle elutööks ja kõigile eestlastele rahvuspühaks!
Kõik sai alguse kodust, kus meelsuse ja vaimsuse kujundajateks oli õpetajatest abielupaar. Sellele lisandus hea kooliharidus, mille andsid Tartu 1. Keskkool (kunagine ja praegune Treffneri Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli bioloogia-zooloogia eriala aastatel 1952–1957. Siit algas andeka õppuri tähelend Lääne-Eesti linnustiku diplomitöö auhinnavääriliseks tunnistamisega. Võimeka noore eluteed asusid aga suunama nõukogude eriteenistused, kes tema isamaalisust silmas pidades saatsid ta koguni kolmel korral, kokku rohkem kui 16 aastaks Siberi vangilaagritesse.
Esimest korda puutusin Mardiga kokku 13. juulil 1988 tema saabumisel koos laagrikaaslasega Gulagist vangiriietuses Tartu raudteejaama
Minu ellu tuli Mart esiotsa välisraadio vahendusel, siis aga koos „Poolpäevalehe“ ja „Lisanduste“ põrandaaluse seltskonnaga 1970ndatel aastatel. Tema ja ta mõttekaaslaste kartmatu tegevus inimõiguste ja ajaloolise tõe kaitsmisel oli mõõtmatu ja sellest vaenajate valimatud teod tema ja teisitimõtlejatest kaaslaste tasalülitamisel.
Esimest korda puutusin Mardiga kokku 13. juulil 1988 tema saabumisel koos laagrikaaslasega Gulagist vangiriietuses Tartu raudteejaama (tegin sellest helisalvestuse ,millest aga tunduvalt kõnekamad filmirullid on salateenistuste arhiivides, sest oli siiski veel aasta 1988).
Frédéric Chopin’i „Kontsertetüüdiga“
Taasiseseisvunud Eestis olen Mardiga kümneid ja kümneid kordi kohtunud seoses tema omaaegse tööga võõrkeelte õpetajana Tartu Kaugõppe Erikeskkoolis, kuhu tal õnnestus tööle saada. Mart osales rongkäigus ja kõnekoosolekul 13. märtsil 1997, kui Tartu pimedad ja nõrgaltnägijad nõudsid neilt võõrandatud ajaloolise koolimaja Era tn 2 tagastamist. Sellesama seltskonna suurkokkutulekul 30. mail 1998 esines ta pidulikul kontserdil klaverisolistina
Frédéric Chopin’i „Kontsertetüüdiga“, mis on 2013. aastal ilmunud mälestusteose „Tartu Emajõe kool aastatel 1947–2013” kaasas olnud CD-plaadi lugu nr. 61. Sama seltskonda on ta harinud kahel linnuhäälte kuulamise matkal Ropka luhal (1999) ja Kammeris (2015). Ta on sisustanud neile peakõnelejana Eesti Vabariigi 80. aastapäeva tähistamist 1998 Era tänavas. Loodusteadlase ja matkamehena osales ta Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse õppematkal Võrtsjärvel Tondisaarele (2017) ja veel 85. eluaastal Muhumaa Kõinastu saarele (2019)!
Tema kodu Vikerkaare 25 on olnud Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Petserimaa Suveülikooli mitme koosoleku ja raamatututvustamise paigaks. Seal esitles kirjanik Ilmar Vananurm oma ajaloolist romaani “Petserimaa taevahelgid” (2022) ja mina oma „Petserimaalaste üldnimestikku 864–2022“ (2023). Seal oleme kuulanud Püha maa reisimuljeid ja võõrustanud koguni mardisante, kes said teada, mis on MRP ja mida nõuti selles mälestustahvliga majas aastal 1979 Balti riikidele (2022)!
Akadeemilisest Mälestuskeskusest Hereditas
Algatajana oli ta koos oma lähisõpradega Akadeemilisest Mälestuskeskusest Hereditas juhtivalt tegev oma kaasvõitleja Jüri Kuke (1940–1981) saatusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja Päeva konverentside korraldamisel Tartu Ülikoolis alates 1997 (viimastel aastatel toimuvad need videokonverentsidena). Mart on lugematutel kordadel esinenud Tartu rahu ja Julius Kuperjanovi iga-aastastel üritustel sõnavõtjana.
Mart osales 2013. aastal kaasautorina oma meenutustega Tartu Emajõe kooli 130. aastapäevaks valminud mälestusteraamatu esitlusel, aktusel ja näitusel „Reis ümber maailma“. Meil endil oli au osaleda Mardi 80. (2014), 85. (2019) ja 90. (2024) sünnipäevale pühendatud pidulikel üritustel. Meeldejääv oli osavõtt tema tõlgitud Ch. Darwini teoste esitlusest ülikooli muuseumi valges saalis (2015) ja koos temaga olla Seto Kunigriigi päeval (2018, 2019) ning Eesti Rahvusraamatukogus Tartu rahulepingule pühendatud konverentsil (2020).
Viimane kohtumine Mardiga oli lahkunu elupaigas Raadil Südamekodu pansionaadis 22. septembril 2025 tema 91. sünnipäeval. Tänutäheks Mardi toetuse eest Petserimaale, jäi talle selle maakonna elulooraamat. Tänusõnad kõigile, kes kindlustasid talle selle turvalise elupaiga. Samad sõnad neile, kes avaldasid kaastunnet Mardi mõttekaaslastele ja korraldavad tema väärikat ärasaatmist!
Äkki annab selle võla kustutamiseks veel midagi teha?
Jäägitult oma elu Eestile ja Tartule pühendanud Mardi puhul jääb hinge kripeldama kahjutunne, et vaimuhiiglast, kes suhtles maailmakuulsa inimõiguslase Andrei Sahharovi ja Ameerika Ühendriikide mitme presidendiga ning on ülemaailmselt tuntud Eesti, Baltimaade ja Ida-Euroopa ikestatud rahvaste vabaduse eest võitleja, on kodulinnas jäänud tagasihoidliku tunnustusega. Ei taha seda õigustada sõnakõlksuga, et ükski prohvet pole kuulus oma kodumaal. Äkki annab selle võla kustutamiseks veel midagi teha? Puhka rahus, Kallis Mart, Sinu osavõtlikkus ja empaatiavõime olid piiritud! Sinult raskel ajal võetud ja pandud eesnimi elab Su sõprade peres edasi!
Samal teemal:
IN MEMORIAM: JÕULUPÜHAL SURI MART NIKLUS
Balti apelli tänuüritusel tänati vapramaid vabadusvõitlejaid
