Ernst Rosenstein. Foto: Mati Rosenstein
Aldo Kals, ajaloolane
Kodu-uurija Sergei Seeland tõi pärnu-jaaguplaste ajaloomällu J. Renneri kroonikast aastaarvu 1325, mida saab käsitleda esimese teadaoleva ajamärgina muinasaegse Korbe kihelkonna kirikust. See käivitas tänavu auväärse kiriku juubeliaasta tähistamise, mis tipnes 27. juulil. Sündmus täiendas kultuurilooliselt olulist poole tuhande aasta möödumist esimese eestikeelse trükise sünnist. Sellele aastale pakkus lisa ka kohaliku koolielu alguse 345. aastapäev.
Nende oluliste kiriku- ja kultuuriloo tähtpäevade kõrvale olgu paigutatud ka seoses 110. sünniaastapäevaga Pärnu-Jakobi luteriusu kiriku kauaaegne hingekarjane Ernst Rosenstein koos mõnede minu mälestuskildudega kokkupuudetest temaga.
Pühapäeval, 26. novembril 1995 tähistas Pärnumaa vaimulikkond ja Jaagupi üldsus maakonna vanimas säilinud pühakojas oma luteriusu koguduse pikaajalise ametivenna E. Rosensteini 80. sünnipäeva. Olin kohal ja õnnitlesin juubilari mõne lausega, mille juhtmõtteks oli „Üksi Issanda viinamäel impeeriumi ateismiga võitlemas“. Kinkisin mind kolmanda eluaasta lävel ristinud kirikhärrale oma raamatukese „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“ (Tartu, 1990), milles ka eraldi peatükk kirikuõpetajatest ja juubilari elulugu sisaldanud välis-eesti peapiiskopi Konrad Veemi trükise kirje. Möödus kolm kümnendit väldanud ajaring ja Ernsti poeg Mati sai äsja oma 80. sünnipäevaks 2.juulil kõige muu kõrval minu ja mu meeskonna koostatud ning meie kihelkonnaga siduma pandud jälle biograafilise trükise, sedakorda „Petserimaa elulooraamatu“ (Tallinn, 2025). Ta oli selle väljaandmise sponsoriks koos ametis oleva peapiiskopi Urmas Viilmaga, aga nad on seda varem minu muude trükiste puhul samuti teinud (tänusõnad neile).
Kodu-uurija Sergei Seelandi raamatutest teame E. Rosensteini ja tema usukaaslaste ennastsalgavast tegevusest sõjajärgsel ajal Jakobi luteriusu koguduse taastamisel ja elus hoidmisel (et nende hulgas oli ka minu rätsepmeistrist vanaonu Mihkel Kals, keda Palvemaja Mihkliks kutsuti , oli minu pere kohaliku kirikueluga pisut kursis). Muide, punaarmeelaste poolt mõrvatud tema poja tundmatu sõjakaaslane ootab endiselt alevi Männi tee veeres ümbermatmist.
Iga lugemishuvilise südant kriibib teadmine, et kommunistlikud kultuurirevolutsionäärid hävitasid sõjajärgsetel aastatel Jaagupi kirikumõisa rikkaliku raamatukogu. Sel teemal E. Rosensteiniga rääkides kahetses ta, et ei taibanud seda kirikumõisast jumalakotta varjule viia. See võimalus oli olemas, aga kas seda varamut oleks siis ikkagi rahule jäetud?
Ernst Rosenstein. Foto: Mati Rosenstein
Sama teemat oma õpetaja Eduard Kildemaaga minevikus arutades, teadis ta, et makulatuurimeestele anti käsk raamatuid kirvega mitte köitest lahti raiudes purustada, vaid teha seda põiki raamatuid ette võttes, et lugemisvõimalust näppamisel vähendada. Meie raamatukogu oli eestikeelsete trükiste rohkuse tõttu kirjanduslik kullaauk, mida kasutas oma uurimistöös isegi Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, tuntud kultuuriloolane ja estofiil H.J. Rosenplänter (1782–1846) näiteks 1833. aastal.
Ilmselt Tallinna Kopli kalmistu vandalistlikust hävitustööst 1951. aastal „äratust“ saanud lihtsameelne kohalik sõjaveteranist mõjukas parteitöötaja algatas Pärnu-Jaagupi luteriusu kalmistu muutmist pargiks ja sellega tuhandete haudade hävitamist ja uute matuste kavandamist Uduvere surnuaeda. E. Rosensteinil läks kiireks ja Tallinna vahet tuli mitmel korral sõita ja seal paljusid ukselinke kulutada ning ametlikke pabereid koostada ja allkirjastada. Tulemuseks oli see, et kõnealune jaaguplastele halb mõttesähvatus ei täitunud. Igatahes Jaagupi kalmistu on tänaseni alles. Küll võib ehk sellesse aega paigutada Halinga mõisa mitmenurkse kivikabeli ja pastoraadi halvas seisus olnud puukabeli lammutamise kalmistul. Ega seegi ilus polnud, et koolilaste vanametalli kogumissaagiks oli tihti surnuaiast murtud või seal lääbakil olnud sepisristid. Küll on Jaagupi muinsuskaitse selts vähemalt kahe omakandiga seotud Kopli kalmistu ohvri mälestuse kohalikus surnuaias ära märkinud. Neiks on Lehu külast pärit kirjamees ja politseiametnik Martin Morrison ning kirikuõpetaja Otto Woldemar Ludwig Schultz.
13. veebruaril 1971 oli Jaagupi vanas koolimajas eestiaegse algkooli juhataja, õpetaja, kohaliku kulltuurielu ja Kaitseliidu tegelase August Lauri matused. Ühegi Moskva agendi käsi polnud mängus, aga oma valvsad punased seltsimehed Pärnust valvasid selle järele, et see nende sõnul kunagine „kodanlik natsionalist“ ei saaks pidulikult uue keskkoolihoone aulast viimsele teekonnale saadetud (muide, tema tütar Inge ja väimees Ivar Trikkel olid nimekad raadioajakirjanikud). Ärasaatmine oli Lauri perekonna eestiaegsest ametikorterist vana koolimaja ühekorruselises osas, mida ümbritsesid kevadest sügiseni lillepeenrad, kus õitsesid lahkunu poolt Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari vangipõlvest kaasa toodud seemnest kasvatatud liiliad. Leinateenistus oli kiriklik ja seal üllatas matuselisi Ernst Rosenstein, kes kasutas oma ärasaatmissõnumiks teksti maailmakuulsa šveitsi pedagoogikateadlase J.H. Pestalozzi (1746–1827) hauakivilt – Suur inimene, suur kristlane, suur kodanik. Õpetajatest abielupaar August ja Alma Laur puhkavad Jaagupi kalmistul Vabadussamba läheduses meie kihelkondlikul “panteonil“. Aastaid hooldas haudu nende õpilane Elvine Niinemäe ja ilutaimedeks olid pegooniad.
2. juulil 1995 käisin koos muusikamehe Konstantin Reinu ja Jaagupis Ernst Rosensteinilt teatepulga üle võtnud kirikuõpetaja Urmas Viilmaga Kergu kalmistupühal. Minu ülesandeks oli teha teavitustööd Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi superprojektist taastada 1941. sõjatules hävinud Kergu luteriusu kirik. Vajaliku paberimajandusega jõudsime tänu arhitekt Hillar Kannelmäe koostatud kiriku plaani ja joonestuslike vaadete ning ehituslike tugevusarvutustega ja ühelt insenerifirmalt kiriku elektrisüsteemi projekti tellimise ja saamisega lõpule tänu Austraalia ja USA koguduste ning Mati Rosensteini isiklikule rahastamisele (need materjalid peaksid kiriku arhiivis alles olema). Vaatamata neile kulukatele eeltöödele, ei läinud meil ilmselt mõjukate usutegelaste vajaliku eeskosteta korda rahaliselt löögile pääseda, kuigi olid saadaval Saksamaa Liitvabariigi jm rahastamisallikad viimases sõjas hävinud või kahjustatud Eesti kirikute taastamiseks – nii jäigi Kergu kirik paberile. Kes teab, milleks see hea oli. Oleks siis rohkem teadmisi olnud, poleks meie seltsile ülejõu käiv olnud mõne vana aidahoone muretsemine ja Kergu muistse Matuseaia naabruses üles löömine, lahtise eeskoja ehitamine ning Petserimaa tsässona kombel külakabeliks sisustamine.
Samal teemal:
