TRIVIMI VELLISTE MÖÖDUB SEITSMEKÜMNEVIIENDAST VERSTAPOSTIST

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste tähistab 4. mail oma 75. sünnipäeva. Palusin teda olulise verstaposti juures viivuks peatuda, et heita pilk käidud teele.

Urmas Saard: Kui ma õigesti mäletan, siis hakkasin Sind märkama ajal, mil töötasid aastatel 1976–1987 nädalalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanemkorrespondendi ning tõlkijana. Mida head sa ise selle aja tegemistest mäletad?

Trivimi Velliste: See oli mu noorpõlve tosin aastat väldanud väga vaheldusrikas töö. Ajakirjanikuna liikusin palju ringi ja suhtlesin tuntud inimestega. Avaldasin Sirbis ühiskonna- ja kultuuritegelaste pikki usutlusi, mis sisaldasid teinekord julgeid mõtteid. Kultuurilehes oli rohkem vabadust kui päevalehtedes. Palju olenes lehe toimetaja riskijulgusest. Sirbi toimetusse oli tol ajal koondunud väga tugev ja haritud eestimeelne seltskond. See oli mul heaks toeks samal ajal tegevust alustanud Tõru-klubile. See raamatuklubi ja Sirbi salong põimusid omal viisil. Minule olid need väga arendavad aastad.

Urmas Saard: 1986. aastal jõudis esmakordselt vaatajateni Sinu toimetatud telesaade „Ajakangas“, mida jälgisin juba oluliselt kõrgendatud huvi ja põnevusega.

Trivimi Velliste: Jah, Ajakangas oli Eesti Televisioonis esimene muinsuskaitsele pühendatud saatesari. Sarja nimetusega tahtsin rõhutada aja kulgemise pidevust, katkematust. Ühiskonna vilje sünnib otsekui kudumise teel. Kui keegi kanga läbi lõikab, on see katkenud. Kutsusin saatesse tollaseid tähtsamaid muinsuskaitsega tegelejaid, nagu näiteks riikliku muinsuskaitse juht Fredi Tomps, kes osutus väga vaimseks ja pühendunud inimeseks. Saateid aitas mul ette valmistada toimetaja Katrin Hiir, kes oli ülimalt abivalmis ja arukas.

Urmas Saard: 1987. aastal valiti Sind Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks. Oled läbinud muinsuskaitses pika teekonna. Mäletame, et tõelise üldrahvaliku muinsuskaitseliikumise üheks algatajaks kujunes 1974. aastal Raamatuühingu juurde loodud klubi Tõru, mille esimees oled algusest peale kuni tänaseni. Mida Tõru ja EMS Sulle on tähendanud?

Trivimi Velliste: Raamatuklubi Tõru sündis 1974. aasta eelviimasel päeval. Raamatuühing oli hea kattevari – raamat võib ju sisaldada kõike. Arutada saab kõike. Klubi koosolekud toimusid kaminavestlustena, kuhu kutsusin huvitavaid ja väljapaistvaid isiksusi. Sirbi tutvusringkond soosis seda igati. Klubi mõte oli valmistada ette parema, loodetavasti koguni vaba Eesti tulevikku. See oli tõeline kamina-akadeemia, mis haris üliväga. Ajapikku kasvas Tõru üle muinsuskaitseklubiks. Ja kui perestroika oli piisavalt teed sillutanud, võis hakata mõtlema suuremale kooslusele – muinsuskaitse seltsile. Mõiste „muinsuskaitse selts“ ütles Tõru kamina juures esimesena välja klubi liige Ott Sandrak.

Kuid oli olemas ka Noor-Tartu Mart Laari jt eestvedamisel jm klubisid. Nii sai oktoobris 1986 Tallinna lähedal Jüris teoks esimene juba olemasolevate muinsuskaitseklubide kokkutulek. Seal pandigi alus korrastatud muinsuskaitseliikumisele. Eesti Muinsuskaitse Selts sündis 12. detsembril 1987 pärast mõningast vägikaikavedu Nõukogude võimuga. Seltsi asutava kogu otsuses on kirjas: taastada Lehola Lembitu mälestusmärk Suure-Jaanis. See oli õnnestunud valik, sest Lembitu oli ju võidelnud ka saksa vallutajatega ja seetõttu talutavam Nõukogude võimule. Kuid tegemist oli siiski Eesti Vabadussõja ausambaga. Nii sai jalg ukse vahele ja järgmisel aastal algas juba ettevaatlik Vabadussõja ausammaste taastamine kihelkondades. Muinsuskaitseliikumine on mulle tähendanud eelkõige ajaloolise mälu elluäratamist ja selle järjepidevuse hoidmist. Olen ikka tavatsenud rõhutada: ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus – olgu suur või väike, olgu inimene või rahvas.

Urmas Saard: Olid aastatel 1990–1992 Eesti Kongressi liige, aga mitte ainult liige. Sina olid ju Eesti Kodanike Komiteede liikumise üks kõige peamisi ellukutsujaid. Samuti Eesti Komitee aseesimees ja välistoimkonna esimees. Kui meenutaksid sedagi aega.

Trivimi Velliste: Kodanike komiteede liikumine on teatud määral välja kasvanud muinsuskaitseliikumisest. Mõlemad arenesid kihelkondlikul alusel. Kihelkonnad on läbi sajandite olnud Eesti kõige püsivamad üksused. Nende järgi tuntakse rahvariideid, aga mis veel olulisem – nende järgi tajuti emakeelt, keelemurdeid. Kodanike komiteede loomise ja kodanike kirjapanemise mõtte algtõuke sain vanahärra Harald Tillemannilt ning politoloog Rein Taageperalt, kes oli ühtlasi Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutaja. Inimesed olid esialgu ettevaatlikud oma nime kirja panemisel Eesti kodanikuna. Papitüki kujul inimesele vastu antud kodaniku tunnistust hakati nimetama rongipiletiks Siberisse. Ent perestroika edenes ja Stalini vaimu kardeti aina vähem. Viimaks sai registreerimine tõelise hoo sisse, kirja pandi ühtekokku 800 000 Eesti kodanikku, kes moodustasid Eesti Kongressi valijaskonna. Väga ettenägelik oli, et komiteed panid kirja ka kodakondsuse taotlejaid (60 000). Nende esindajad said ka kongressile – sõnaõigusega, ent mitte hääleõigusega. Hiljem said nad kiirendatud korras Eesti kodanikeks. Eesti Komitee aseesimehena ja välistoimkonna esimehena sain neil aastail palju reisida ja suhelda lääne poliitikute ning diplomaatidega, selgitada Eesti Kongressi olemust. Reisikulud võtsid enda kanda Eesti pagulasorganisatsioonid, vahel ka mõni lääne mõttekoda.

Urmas Saard: Oled olnud neljas koosseisus Riigikogu liige ja aastatel 1992–1994 välisminister. Päris pikk aeg poliitikas.

Trivimi Velliste: Mulle langes osaks suur au esineda VII Riigikogu avaistungil oktoobris 1992 oma tegevuse lõpetanud Eesti Kongressi nimel kokkuvõtva läkitusega, mille mõte oli: Eesti Vabariik pole 1918. aastast saadik hetkekski lakanud olemast, olgugi võõra võimu ikke all. Seega VII Riigikogu jätkab tööd, mida eelmised kuus koosseisu olid alustanud. Eesti kodanikkond on katkematult olemas olnud, ehkki nad pole saanud võõra võimu all oma põhiseaduslikke õigusi kasutada. See avaldus oli väga oluline Eesti rahvale, kes teinekord kippus arvama, et nad olid vahepeal olnud Nõukogude kodanikud. Ja et nüüd uus Eesti riik alustab oma teekonda. Eesti riik ei ole uus! Ta on väga vana – 104 aastane. Enamik ÜRO liikmesriike on palju nooremad. Kui Eesti sai vabaks ja ametisse vannutati esimene sõjajärgne põhiseaduslik valitsus kodumaal Mart Laariga eesotsas, siis leiti, et oma tegevuse tõttu Eesti Kongressis sobin välisministriks. Minu suurim ülesanne valitsuse liikmena oli aidata kaasa Vene vägede täielikule lahkumisele Eestist ning suunata meie saatkondade võrgu rajamist olulistes riikides. Eesti lipp pidi jälle saama maakaardile! Sel otstarbel külastasin ka kaugemaid maid nagu Jaapan, Hiina, India, Mehhiko. Väga pidulik oli hetk, kui Eesti vastuvõtmisel Euroopa Nõukokku kerkis Strasbourgis masti sinimustvalge riigilipp.

Urmas Saard: Mäletan hästi, kuidas toimusid 2007. aastal meie esimesed vahetud kohtumised. Sind valiti uuesti Riigikogusse, ühtlasi Balti Assamblee presidendiks.

Trivimi Velliste: Riigikogus olin riigikaitsekomisjonis ja tegutsesin parlamentaarsel tasandil selle nimel, et Eesti saaks ka NATO-sse. Ühtlasi pidasin väga oluliseks Eesti-Läti-Leedu koostööd. Kolme riigi parlamendil on ühine koostöökogu – Balti Assamblee. Püüdsin igati edendada Balti koostöövaimu, mida Eestis kiputi aeg-ajalt alahindama. Ei tahetud õppida sõjaeelsest kurvast kogemusest.

Urmas Saard: Samal aastal tähistati Pärnus uut traditsiooni alustades lipu päeva. Sina olid 2004. aastal asutatud Eesti Lipu Seltsi esimees. Eesti lipp on midagi, mis meid on kõik need 15 aastat väga eriliselt ühendanud.

Trivimi Velliste: Pärnu on Eesti riigi sünnilinn. Pärnumaalt on pärit ka Eesti esimene valitsusjuht ja esimene president. Pärnu Muinsuskaitse Selts taastas Tahkurannas president Pätsi ausamba. Pärnu on minu meelest neid kohti, kus sinimustvalge lehvib kõige uhkemalt. Loodan, et saabub päev, mil see lipp lehvib uhkelt ka Pätside kodumajal Raekülas. Kas mõni ameeriklane võiks ette kujutada, et nende George Washingtoni kodumaja laguneb rahva silmade all?

Urmas Saard: 4. juunil oled taas oodatud Sindi linna, kus lipu seltsi eestvedamisel tähistatakse kaheksandat korda lipu päeva piduliku rivistusega. Millise sõnumiga Sa seekord tuled Sinti?

Trivimi Velliste: Minu sõnum on ka seekord: vabadust ei ole ühelegi rahvale ulatatud hõbekandikul. Vabadus on tulnud ikka endal kätte võidelda. Eesti vabaduse nimel tuleb praegusel rahutul ajal kindlasti pingutada. Eriti oluline on, et seda tajuksid Eesti noored.

Urmas Saard: Sinimustvalge lipp on meie riigi võimsaim sümbol, mis väärib erilist kohtlemist ja hoidmist. Kas oled tänase lipuviljega rahul? Märkan ka Sinu suurt muret eesti pärandvilje ja eesti keele kestmise pärast.

Trivimi Velliste: Eesti lipu hoidmist on jõudumööda aidanud viljelda Eesti Lipu Selts. Seltsi Sindi osakond on meie lipuvilje osas olnud eeskujuks kõigile teistele. Muidugi tahaks lipupäevadel näha majadel lehvimas rohkem sinimustvalgeid. Aga arvan, et tänitamine ei tee asja paremaks. Parim on ikka – isiklik eeskuju. Tahan tänada sintlasi suurepärase eeskuju eest!

Mis puutub eesti keelde, siis olen nõus professor Taageperaga: Nõukogude ajal survestati eesti keelt küll tugevasti, aga toonane venestamine pole võrreldavgi praeguse inglise keele survega. Inglise keele mõju eesti keelele on surmav. Seda enam, et paljud eestlased ei taju seda ega saa sellest aru. Nii mõnegi noore eestlase ingliskeelne sõnavara on rikkalikum eestikeelsest. Mõtlen hirmuga päevale, mil nad hakkavad nõudma, et laulupeol oleks osa laule ingliskeelsed. Siis saaksid ka „meie maa külalised“ lauludest aru ja mõni tahaks ehk isegi kaasa laulda. Kui Kevin on kõige populaarsem eesti poisslapsenimi, siis millest me veel räägime?

Urmas Saard: Kolm aastat tagasi toimus sinu raamatu „Eesti muinsuskaitse 100 aastat” esmaesitlus Solarise Apollos. Kui kaugele oled jõudnud oma mälestusteraamatu avaldamisega?

Trivimi Velliste: Mul on olnud kombeks innustada teisi oma mälestusi kirja panema. Mõni on ka minu jutu peale vedu võtnud. Ise olen olnud aga väga pika hoovõtuga. Siiski on mul lapsepõlve mälestused nüüdseks kirja pandud. Kuid see on ehk ainult kümnendik kavandatud raamatust.

Samal teemal:

Hilisõhtune vestlus seitsmekümneseks saanud Trivimi Vellistega

Trivimi Velliste kõne Coudenhove Kalergi medali vastuvõtmisel Münsteris

TRIVIMI VELLISTE: IME ON SÜNDIMAS!

Meid ühendav ühine tunnus on sinimustvalge lipp

PS. Sisestades Külauudiste lehe otsingusse märksõna ‘Trivimi Velliste’ leiab veel kümneid temaga otseselt või kaudselt seotud artikleid, eriti rohkelt kõnesid.