MARKO ŠORIN: OLEN MÕNEGI ASJA PÄRAST ÜSNA NÖRDINUD

Intervjuu

Marko Šorin on olnud korduvalt valitud kohaliku omavalitsuse esinduskogusse. Sindi linnapeana osales ta nelja valla ühinemisläbirääkimistel, haldusterritoriaalse muutuse käigus kandideeris Tori valla volikogusse ja sai kõige suurema häältesaagi. Sellele vaatamata asus ta hoopis Pärnu abilinnapea ametikohale. Oktoobris lõpeb üleriigiliselt läbi viidud haldusmuudatuste järgne valitsemisperiood meie omavalitsustes.

Kuidas üldistad nelja mööduva aasta tähelepanekute põhjal aset leidnud haldusreformi: milles näed head, milles mitte, millega pead vajalikuks jätkata, millest loobuksid järgneval neljal aastal?

Seda küsiti minult neli aastat tagasi peale valimisi päris palju, et kuidas saab nii olla, et suurima häältesaagiga kandidaat ei hakkagi tööle Tori vallas. Pidin siis seletama, et kui vaatamata läbirääkimistele teevad koalitsiooni teised, siis nii need asjaolud on. Pärnu linnas aga oli Keskerakond üks koalitsiooni osapooli ning Kadri Simson pakkus abilinnapea kohta mulle. Pärnu volikogu istungil, kus uut linnavalitsust kinnitati, esitati sealgi mulle küsimus, et kas see ei ole Tori valijate petmine, et asun Pärnus tööle. Sain vastata siis ja saan vastata ka nüüd, et Tori volikogu töös olen ma osalenud igati, olles Keskfraktsiooni esimees ning see on võimaldanud anda oma panus. Oleme olnud opositsioonis, kuid saanud pakkuda oma ettepanekuid, mis küll tihti maha hääletatakse, aga selline see demokraatia juba on. Näiteks Tammiste algkooli rajamist pakkusime meie välja ainukesena juba enne valimisi (oli Keskerakonna valimislubadustes), Sindi kooli staadioni renoveerimist pakkusime eelarvesse mitu aastat enne seda, kui see lõpuks Tori vallas vastu võeti, Sindi diskgolfi rajamine oli olnud Kardo Kase südameasi ja neid näiteid on veel.

Tori valla teataja pole sellest kordagi kirjutanud, et oma vallas on Riigikogu saadik

Uue omavalitsuse „käima saamine“ ei ole lihtne ülesanne, sest neljas endises omavalitsuses olid välja kujunenud oma „käekirjad“, kuidas toimub volikogu või ka valitsuse töö. Tori tekkis kahest suuremast ja kahest väiksemast omavalitsusest. Minu kogemused olid Sindi volikogust, kus on olnud töökord ja -korraldus täpselt reeglite järgi. Õhustik oli ka tavaliselt pigem pingeline. Uue Tori järgi tundub, et mõnes kohas oli hoopis selline, kus kuulati, mida vallavanem räägib ja volikogu tegi, mida vaja.

Lisaks tööle kohalikus omavalitsuses töötad paralleelselt riigi kõrgeimas seadusandlikus kogus. Kuivõrd otstarbekaks pead enda seniste kogemuste põhjal töötamist samaaegselt kohalikus volikogus ja Riigikogus?

Nagu paljude asjadega, on ka siin oma plussid ja miinused. Kõik riigikogulased on kusagil kogukonna liikmed ja teavad ning tunnetavad kohalikke muresid ja rõõme. Kahel pool osalemine võimaldab jääda kontakti ka kodukoha poliitikaga. Riigikogus saab kogemusi, mida volikogus ei saa ja samas aitab nii mõneski riiklikus küsimuses edasi just munitsipaalpoliitika tundmine. Koormus on muidugi suurem ja nii mõnigi kord on keeruline aegu klappima saada. Distantsistungid võimaldasid küll lihtsama vaevaga mõlemal pool osaleda, aga loodan, et viirusepiirangute pärast pole sellist töökorraldust enam vaja. Kuigi just tänu distantsistungitele nägi mu pere ka ära, kui pikad võivad Riigikogu istungid olla. Kevadperioodi jäi päris mitu ööistungit ja nii nägi ka naine ära, et isegi kui on teada mitu päevakorrapunkti ees ootab, pole teada, kui kaua istung kesta võib. Kui ikka istung lõpeb hommikul kell pool kuus ja järgmine komisjoni koosolek algab juba üheksast, siis on selline töökorraldus päris karm.

Võibolla täiendad eelöeldut mõne konkreetse näitega?

Ma olen Riigikogu kultuurikomisjoni liige ning kui arutusel on teemad, mis haakuvad omavalitsustega, siis on mul teadmised olemas ka läbi valla või linna pilgu. Seda eriti veel seetõttu, et Pärnus olin just hariduse ja kultuuri valdkonna abilinnapea.

Ma olen ainus Pärnumaa riigikogulane, kes on väljapoolt Pärnu linna, kuigi Tori valla teataja pole sellest kordagi kirjutanud, et oma vallas on Riigikogu saadik. Aga ka Tori silla küsimust saime Aadu Mustaga riigi tasandil arutada – meid kui riigikogulasi võeti Transpordiametis audientsile kõrgeimal tasandil ja vastati spetsialistide poolt kõigile küsimustele, mida küsisime. Minu teada on silla remont ja selle korraldus praeguseks kogukonnale vastuvõetav ja esialgsed arusaamatused kummalegi poolele arusaadavaks saanud.

Oled viinud kohalikul tasandil ilmnenud lahkarvamuse Riigikokku, et leida üleskerkinud küsimusele mõistlikku lahendust.

Sindis oli tekkinud grupp aktiivseid noori, kes olid Tori valla noortevolikogu moodustamise eestvedajad ning olid vallale hea partner. Kuid mingil hetkel läksid selles koostöös osapoolte „suusad risti“ ning tekkisid erinevad arusaamad, kuidas edasi minna. Lõpuks otsustas vald, et noortevolikogu küll moodustatakse, kuid nii, et seatud vanusepiiranguga ei saa enamus neid aktiivseid noori kandideerida. Noortel tõmmati piltlikult öeldes vaip alt ära, mis minu arust on väga ebaõiglane. Noortele näidati, et täiskasvanute maailm on päris karm ja kehtestab sellised reeglid, mis neile meeldivad.

Kas sarnane näide on erandlik ja ühekordne või oled kohalikul tasandil üles kerkinud teemasid veel mitmel muulgi juhul Riigikogu töös käsitlenud?

Eelpool kirjeldatu on pigem erandlik, muud küsimused saab ikka vaiksemalt ära aetud.

Külauudised on varem pikemalt vestelnud Tori vallavanema Lauri Luuriga ja vallavalitsuse liikme Raigo Paulbergiga. Kas nende suus kostnud mõtted Tori valla arenguloost on ärgitanud heale koostööle või omad mõnes asjas teistsugust vaadet valla ettevõtmistes?

Valla perspektiividest rääkimine ja kirjutamine on üsna loomulik osa valla juhtimisest. Kuid oluline on peale vahvate tulevikupiltide omada ka tegevusplaani ja eelarvet. Ilus pilt linnasüdamest või jõekaldast ilma tegeliku plaanita on küll tore vaadata, kuid … Mina usun rohkem selliseid asju, mis kavatsetakse päriselt ellu viia ja mitte lubadusega, et kunagi me teeme selle ära. Kui on tõsine plaan, siis peab olema juures ka nö Exceli tabel, palju maksab ja kus on selleks investeeringuks raha. Muidu on nagu Sindi raekoja renoveerimisega, iga aasta on eelarves mingi summa, aga senini ei toimu midagi. Tegin mitu aastat tagasi volikogus ettepaneku Sindi kooli staadioni uuendamiseks, kuid see „löödi laualt maha“ põhjendusega, et vald hakkab raekoda renoveerima. Tänane seis on aga selline, et staadioni renoveerimiseni on jõutud, aga raekoja omani mitte. Minu ettepaneku poolt olles oleks vald saanud staadioni mitu aastat varem tehtud.

Sindi on ühinemiskokkuleppe kohaselt Tori valla keskus. Kas pealinna esinduslikule küljele on sinu nägemuses seni piisavalt palju tähelepanu pööratud?

Siis tuli uus võim ja lammutas ära. Küsimus lahendatud.

Mitmetahuline küsimus. Kas mõista seda nüüd füüsilise keskkonnana, heakorrana või valla toimimisena. Sindi on küll keskus, kuid näiteks volikogu istungid toimuvad pigem igalpool mujal vallas, kui Sindis. Sindi on aastatega muutunud, uus vald on mitmeid rajatisi Sindis lammutanud, millede osas Sindi volikogu ja valitsus omavahel kokkuleppele ei saanud. Näiteks vana kutsekool ja laululava. Sintlased ei suutnud kuidagi kokku leppida, kas lammutada või korda teha. Siis tuli uus võim ja lammutas ära. Küsimus lahendatud. Ühiselamu probleem on saamas soliidse „uue alguse“. Korteriühistud on olnud tublid ja renoveerinud suure hulga kortermaju. Tänu sellele pole vald pidanud linnapildi korrastamiseks nii palju investeerimagi. Kuid mis annab sintlaste sõnul soovida, on heakord. Niitmise korraldamise küsimus on mitmel korral volikogus päris emotsionaalseks läinud. Siin on asi ilmselt selles, et liitusid kolm valda ja linn. Linnas ikka igalepoole põllutöömasinatega niitma pole vaja tulla.

Nelja aastaga on vallas toimunud suur kaadrivahetus. Sindis on vahetunud mõne aastaga viie allasutuse tippjuhid. Milline on inimeste vahetumisel mõju ühele kitsamalt piiritletud kogukonna tavaelule? Ühtekuuluvusele, vilje järjepidevusele, traditsioonide kestvusele jne?

See on olnud ilmselge verevahetus ja teatud traditsioonid ongi sellega läbilõigatud. Võib-olla tunnetan ma seda selgemalt kui teised, sest olen olnud nende juhtide nö ülemus ja korraldanud ühiselt Sindi linna elu. Tunnistan siiralt, et olen mõnegi asja pärast üsna nördinud, kuid jätan rohkem enda teada. Meil on uus omavalitsus, uued juhid ja nende nägemused, kuidas asjad toimima peavad. Kuid jah, …

Kellena sa ennast ise kõige rohkem seostad: kas pead ennast sintlaseks, torilaseks, pärnumaalaseks, eestimaalaseks, eurooplaseks või maailmakodanikuks? Loodan, et nii hullu küsimust pole sinult varem küsitud ja loodetavasti ei küsita ka tulevikus.

Pole see mingi hull küsimus. Mina olen sintlane!

Vist ei eksi, kui näen, et sinu eriline kiindumus on seotud eeskätt sinu sünni- ja kodulinna Sindi mineviku, oleviku ja tulevikuga? Eriti paistab silma ajaloohuvi kõiges, mis seondub Sindiga.

Eks see nii ole. Ma olen aja jooksul Sindi palju suuremaks, ilusamaks ja tuntumaks rääkinud, kui Sindi on. Ja seda võimaldab teha minu teadmistepagas Sindi minevikust. Mäletan, et küsisin kunagi haridusminister Mailis Repsilt, kas ta teab, kus asub Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud lasteaed. Ta vastaski, et ei tea, aga kui mina seda küsin, siis järelikult Sindis.

Ka tuleviku teemasid olen püüdnud mingitki moodi mõtestada mineviku kaudu, mitte nii, et kui minevikus oli midagi ühte moodi, siis peab see olema ka tulevikus täpselt nii. See ei ole progressiivne. Ei ole nii, et kui „neegrikülas“ olid muldpõrandad, siis olgu ka 21. sajandil muldpõrandad.

Kuid usun väga Lennart Mere ütlust Juhan Liivi sõnadega, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

Usutlust vedas Urmas Saard