Suursaadik ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, matemaatikadoktor Tiit Riismaa ja keemiadoktor Uku Pihlak osundavad hingeliselt ning vaimselt üliolulisele hetkele meie riikluse ajateljel. Nad küsivad, kuidas seda päeva meeles pidada, pühitseda ja piisavalt tabavalt nimetada?
Oli 4. juuni 1984, sinimustvalge lipu 100. sünnipäev. Seda päeva teadvustasid need suhteliselt vähesed, peamiselt vanemad eestlased, kes vaevusid kuulama Ameerika Häält. Nemad olid harjunud sellega, et Ernst Jaakson tervitas neid iga aasta 24. veebruaril kui Eesti Vabariigi kodanikke, ehkki neil olid lauasahtlis Nõukogude passid.
Nõukogude võim – koos vahepealse kolmeaastase Saksa okupatsiooniga – oli kestnud juba 44 aastat. See tundus igavikuna. See oli masendav. Vene tsaaride võim oli varem siinmail püsinud kaks sajandit. Küsiti üksteiselt: kas nüüd läheb jälle samamoodi?
Kuid siis ilmus silmapiirile tundmatu nimi – Gorbatšov. Esialgu ei pööratud sellele suuremat tähelepanu. Nimede vahetumine Kremlis oli saanud harjumuspäraseks. Vähehaaval sugenes ometi märke, mis viisid mõttele katsetada lubatu ja lubamatu piire. Sotsioloog Ülo Vooglaid õpetas: ärge astuge täistallaga üle lubatu piiri, astuge ikka poole tallaga. Ja siis vaadake kahele poole. Kui midagi ei juhtu, astuge jälle poole tallaga.
Nõnda sündis muinsuskaitseklubisid ja -seltse, kes hakkasid unustatud haudu hooldama ja kaminaõhtutel nendest kõnelema. Ja midagi ei juhtunud! 1987. aasta lõpul rajati Eesti Muinsuskaitse Selts. Seltsi asutav kogu otsustas taastada Suure-Jaanis Lembitu mälestusmärgi. Tegemist oli ausambaga muistsele vabadusvõitlusele saksa ristirüütlite vastu. Aga see oli ka Eesti Vabadussõja ausammas!
Kohalikud muinsuskaitse seltsid sündisid kihelkondlikul põhimõttel. Kaks aastat hiljem, aastal 1989, loodi Eesti kodanike komiteed just sama mustri järgi. Ja kui Eesti Kongress 1990. aasta märtsis kokku astus, kuulutas ta: Eesti riik pole silmapilgukski lakanud olemast, olgugi võõrriigi poolt okupeeritud. Paljud kaasmaalased said aru, et nad on tõepoolest Eesti ja mitte N. Liidu kodanikud. Pisikeste sammudega oli jõutud päris kaugele!
Professor Rein Taagepera on rõhutanud: laulvas revolutsioonis oli vaja kõiki pillirühmi, mis üksteist toetasid, isegi kui nad teinekord omavahel kõvasti vaidlesid. Ülemnõukogu ja Eesti Kongress olid väga erineval alusel sündinud – kvaasiparlamendid. Ühel oli suurem jõud de facto, teisel seevastu de iure.
Meie praegune, teine Eesti aeg on kestnud kolmkümmend aastat
Ja siis ilmus deus ex machina! Jumalik sõrm langes 19. augustil 1991 ülalt alla ja näitas teed. Eesti Kongress ja Ülemnõukogu suutsid kõrgpinges ühele meelele jõuda. Kümned eesti mehed ja naised olid ühtaegu valitud nii Ülemnõukokku kui ka Eesti Kongressi. Nad moodustasid hea silla Põhiseaduse Assamblee sünniks.
Meie praegune, teine Eesti aeg on kestnud kolmkümmend aastat. Eelmine Eesti aeg vältas umbes 22 aastat. Kokku on Eesti Vabariik olnud võõrvõimust prii umbes 52 aastat. Kui mõtelda sellele, et poole aasta pärast pühitseme oma riigi 104. sünnipäeva, kerkib küsimus: kas oleme tõesti juba pool aega olnud vabad? Ja teise poole oma riigi ajast – sõltlased (Rein Taagepera kõnepruuk)? Sellele küsimusele saame täpselt vastata, kui loeme Eesti Vabariigi kõik päevad kokku.
Mäletatavasti pühitsesime 27. märtsil 2013 priiuse põlistumise päeva. Tol päeval sai meie praegune Eesti aeg ühe päeva võrra pikemaks sõjaeelsest Eesti ajast. Tol päeval lõime oma vabaduse rekordi! Toomas Kiho nimetas päeva tabavalt priiuse põlistumise päevaks. Kandsime toona rinnas märki arvuga „7890“. Mõlemad Eesti ajad olid eelnenud õhtul (26. märtsi lõpuks) saanud võrdselt 7890 päeva pikkuseks.
Loe samuti: PRIIUSE PÕLISTUMINE
Ja nüüd on meie huulil küsimus: millal saab siis Eesti Vabariigi vabana elatud päevade arv suuremaks kõikide okupatsioonide all elatud päevade koguarvust?
Meie riik on üle elanud neli võõrvõimu: kaks Saksa ja kaks Nõukogude Vene aega. Saksa okupatsioonid olid suhteliselt lühikesed: 1) keiserliku Saksamaa okupatsioon 25.02.1918 – 10.11.1918 (11. novembril 1918 oli Saksamaa varing ja taas jätkus Eesti aeg, mis varem oli kestnud vaid ühe päeva – 24. veebruari 1918); 2) Natsi-Saksa okupatsioon 1941 – 1944. Ka seda aega saaks täpsemalt mõõta, kui lepime kokku, millal lõppes esimene Nõukogude okupatsioon ja millal algas teine Nõukogude okupatsioon.
Aga sellisel täpsel määratlemisel pole meie praeguse arutluse seisukohast erilist tähtsust, kuna kahe sõbra – Stalini ja Hitleri omavoli asendasid teineteist sujuvalt. Pigem on mõistlik kokku lugeda mõlema Vene ja nende vahele jäänud viimase Saksa okupatsiooni päevade koguarv, sest nende vahele ei mahtunud ühtki Eesti päeva. (Otto Tiefi valitsuse aega on raske lugeda omaette Eesti ajaks, sest Eesti Vabariigi valitsus ei teostanud sel ajal meie maal de facto riigivõimu.)
Niisiis, mitu päeva mahub ajavahemikku 17. juunist 1940 kuni 20. augustini 1991? Nagu teame, oli 17. juuni 1940 Eesti Vabariigi Punaarmee poolt okupeerimise päev. Seega eelmine Eesti aeg leidis oma lõpu 16. juunil 1940. Ja 20. august 1991 on esimene uue vabaduse ehk teise Eesti aja esimene päev – olgugi et sümboolne haamrilöök kõlas Toompea lossis üsna selle kuupäeva lõpul. Lootusetu oleks hakata päevi tundideks jagama ja aega selle järgi mõõtma.
30. november 2021 ongi omariikluse põlistumise pööripäev – meie riigi vabaduse aeg saab pikemaks võõra kanna all elatud ajast
20. august on kokkuleppeliselt iga-aastane pidupäev ja seega ikkagi esimene uue vabaduse päev. Loendamine kinnitab, et ajavahemik 17.06.1940 – 19.08.1991 (viimane päev k.a.) sisaldab 18 691 päeva. Kui nüüd lisada siia veel 1918. a. esimese Saksa okupatsiooni päevade arv (259), saame kõigi nelja okupatsiooni päevade koguarvuks 18950.
Tänavuse 29. novembri kuupäeva lõpuks aga on Eesti Vabariigi kõikide vabana elatud päevade koguarv samuti 18 950. Seega 30. november 2021 ongi omariikluse põlistumise pööripäev – meie riigi vabaduse aeg saab pikemaks võõra kanna all elatud ajast.
Kas see pole mitte hingeliselt ja vaimselt ülioluline hetk meie riikluse ajateljel? Vahest enamgi, kui oli 27. märts 2013? Kui nii, siis kuidas me seda päeva meeles peame? Kuidas pühitseme? Kas omariikluse põlistumise päev on piisavalt tabav väljend? Või oskab keegi anda sellele päevale veel sobivama nime?
Trivimi Velliste, suursaadik, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
Tiit Riismaa, matemaatikadoktor
Uku Pihlak, keemiadoktor