Arvamus
Jaak Uibu, D.Sci., Toompea Haridusseminar, 04.-08. aprillil 2021
Enam kui sada kümme aastat tagasi väljendas Juhan Luiga inimese suhet loodusega sõnul, millel on testamendi tähendus ja kaal, millele peaks rajatama kogu inimtegevus. See suhe on eestlastele muidugi põlisem, loodusest ja metsast polegi midagi pühamat, neis paigus elavad meie jumalused. Eestlased on rikkad, sest neil on nii Maaema kui Taevaisa. Hindamist vääriv on Juhan Luiga lausungi kokkuvõtlikkus ja kooskõla teiste alusmõistetega.
Juhan Luiga: „Ühistunnet, kaastundmust oma ligimese vastu nimetatakse armastuseks, ühistunnet terve inimsooga – inimsuseks. Ühistunne loodusega on kõrgem kui armastus, kui inimsus; ta on pühaduse tunne“. („Ühistunne“, „Mäss ja meelehaigus“, Ilmamaa, 1995)
Nii nagu me püüame mitte rikkuda tavasid, uskumusi ja seadusi, peaks meiski elama aukartus elu ees Albert Schweitzeri käsitluses. Selle formuleeris ta kümmekond aastat peale Juhan Luigat. Albert Schweitzer sõnas: „Tõeliselt eetilisele inimesele on igasugune elu püha, ka see, mis inimese seisukohast vaadatuna näib meist kaugel allpool olevat“. Tajume Luiga ja Schweitzeri arusaamade kokkusobivust, kuid Eestis jääb pühadust ja hardust üha vähemaks.
Inimene ei tohiks ei iseennast ega keskkonda kahjustada parandamise ja paremaks tegemise ahvatluste ajel. Enamasti on mängus ikka lisakasum ja ärihuvid. Himu dollarite järele ajendas geneetikuid välja töötama skeeme riigi toetatud verekogumisest selle mahamüümiseni, aga ikka õilsate loosungitega, nad teevad Jumalast paremini. Soode kuivendamisega sõideti sohu.
Näiteid ambitsioossetest looduse ümberkujundamise suurprojektidest on palju. Nende elluviimine sõltub enamasti tehnilistest ja majanduslikest võimalustest, teostajatest puudu ei tule, nagu metsaraidest näeme. Kas inimesel on õigus sekkuda loodusesse vaid enda heaolu nimel? Me saame eksisteerida vaid loodusega vastasmõjus olles, kuid peab piiri pidama.
Senise mõtteviisi puudulikkust näitab kaugtulemuste praktika. Keemia ülemäärane kasutamine põllumajanduses on põhjustamas põhjavee joogikõlbmatuks muutumist. Tuleb sada korda mõõta enne kui lõigata. Arvestada tuleb seda, et looduses on struktuurid kujunenud paljude tuhandete või miljonite aastate vältel ja seepärast meie mõne aastaga mõõdetavad projektid pole üldse võrreldavad. Koroonaajastu nõuab muudatusi elustiilis.
Praeguses Rail Balticu riigi poolt ülekullatud kava seiskamine täidaks Eesti rahvusvahelist missiooni – tõendaks tegudega aukartust elu ees kliimakatastroofi ajajärgul. Tuginedes Juhan Luiga ja Albert Schweitzeri sõnadele oleme oma kirjutistes ja igapäevases kõnes õigustatud kasutama Rail Balticu maaletoojate ja sellest toituva ametnikkonna kohta – pühaduse rüvetajad. See ei ole küll kooskõlas Luiga mõtetega, aga maailm ongi vahepeal kurjemaks läinud, pidanud maha kaks maailmasõda ja Januse templi uksi ei saagi sulgeda!
Pühaduse rüvetajail on piisavalt nende imetlejaid, sabarakke ja meediakanaleid. Häbi neile!
Raha ja riigi poolt toestatud projekti vastu me otseselt ei saa. Lõhkuma me ei hakka, aga me saame luua pühaduse rüvetajate suhtes sallimatuse ja põlastava õhkkonna. Kui me ka seda ei tee, siis salgame maha oma esivanemad ja nende võitluse enda olemasolu ja riigi iseseisvuse eest. Loodame, et Juhan Luiga looduse pühaduse teema, mille Albert Schweitzer tõi elu pühadusena maailma ette, leiab uusi ideid Eesti tulevikust hoolivates inimestes. Einar Laigna sõnul sõltub Eesti tulevik sellest, millise nooruse oskame, tahame ja suudame üles kasvatada.