Tänases Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli seitsmendas raadioloengus oli Tre Raadio Pärnu stuudio saatejuhiga telefonivestluses Eerik-Niiles Kross, kes rääkis oma isast Jaan Krossist.
Vestluse sissjuhatuseks küsis Meelis Sarv, millal Eerik-Niiles Kross tajus, et tema isa on kirjamees? Vestluskaaslane vastas, et see teadmine tekkis enamvähem koos emapiimaga. „Tundus, et kirjaniku töö ongi päris töö.” Ta meenutas, kuidas jälgis kord väikese poisina torumeest ja pärast töö lõpetamist uuris emalt, millal too mees ka päris tööd teeb…
Eerik-Niiles Kross tunnistas, et kuulsate vanemate varjud mõjuvad lastele kindlasti privileegina. Aga arusaadavalt tekitab ka teismelises probleeme ja küsimust, kuidas isa varjust iseendana välja pääseda.
Eerik-Niiles Kross mäletab raamatu „Keisri hull” kirjutamist
Sarv tundis huvi, kas nooruses Eerik-Niiles ka protestis vanemate vastu ja kas kõik isa teosed on läbi loetud? „Ei, selliseid proteste ei mäleta. Isa oskas kasvatada.” Lapsest saadik on ta olnud huvitatud isa raamatutest ja lugenud neid kohe ilmumise järel, isegi enne trükis avaldamist. Eerik-Niiles Kross mäletab raamatu „Keisri hull” kirjutamist. Tema isa rääkis tuttavatele, mida kirjutas ja luges mõningaid lõike ka tuttavatele ette. „Ta oli hea etleja. Üleriigilise etlejate võitja.” Tänane raadiokülaline mäletas, kuidas isa tiris teda Kassaris mööda õunaaeda ja arutles pojaga, mis võis tegelikult juhtuda ühel 1836. aasta kevadpäeval Võisiku mõisas, kus mõisahärra leiti oma kabinetist pead tabanud kuuliga. Oli see mõrv, või enesetapp?
Poeg on isa raamatuid mitu korda läbi lugenud. „Kasulik on üle lugeda,” kinnitas Eerik-Niiles Kross.
Saatejuhi küsimusele lemmikraamatu kohta tuli vastuseks, et need on ajas muutunud. Lemmikraamatuid on, aga mitte pikaks ajaks.
1995 aastal ilmunud “Mesmeri ring: romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan” on tugevalt autobiograafiline ning jätk 1988. aastal ilmunud romaanile „Wikmani poisid”, milles mina nimeline peategelane – tema isa – käis siis kolmekümnendatel Tallinna eliitkoolis. Romaani “Mesmeri ring” mina nimeline (Jaan Kross) peategelane õppis tegevuse toimumise ajal aastatel 1938-1941 Tartu Ülikoolis. Mina tegelase Jaani isik on romaanis asendatud nimega Jaak Sirkel. Romaanis kirjeldatakse Eesti Vabariigi lõppu, Talvesõda, venelaste sissetungi, küüditamist jne.
Jaan Kross kirjutas kirjanikuna teatava piirini iseendast, mida oli ise kogenud. Ta kasutas ajaloolist parallelismi, mida olevikus poleks saanud teha – püüdes samas jääda ajastutruuks. „Isa luges tolleaegset kirjandust ja proovis mitte eksida ajalooliste detailide suhtes.” Näiteks keskajal polnud kahvlit olemas ja sellist eksitust ei saanud kuidagi raamatusse kirjutada.
Tänavu veebruaris, kirjaniku 101. sünniaastapäeval esitleti Eerik-Niiles Krossi koostatud raamatut “Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946-1954”. Meelis Sarv küsis, kas isa seni teadmata kirjade lugemine ka millegagi üllatas?
Mees kirjutab avatult ja ausalt oma emotsioonidest
„Üllatas kirjade olemasolu. Isa avaldas mälestusteraamatute “Kallid kaasteelised” kaks osa ja ta ei teadnud kirjade allesolekust.” Möödunud aastal Jaan Krossi sajanda juubeli puhul tuli jutuks, et ta hakkas kirjanikuks asumisel viibimise ajal. „Tahtsin selgust. Mõtlesin, et midagi on selles loos puudu.” Tema esimene naine Helga Pedussaar oli hoidnud isa kaheksa aasta kestel saadetud kirju alles ja samaga jätkas tütar. Eerik-Niiles Kross toimetas leitud kirjavara välja andmiseks klassikalise publikatsioonina – dokument dokumendi haaval, teaduslikult mõjuvas raamistikus. „Ilus ja kurb, hinge kriipiv armastuslugu,” võttis poeg oma isa kirjade sisu kokku. „Mees kirjutab avatult ja ausalt oma emotsioonidest. See on emotsionaalselt raske raamat.” Kõigest ei saanud ja ei tohtinud kirjutada. Laagri tsensuur kriipsutas mõndagi maha. Tsensuuri pärast pidi kasutama ümbernurga ütlemisi. Emotsionaalselt hoidis Jaan Kross lähedasi üleval. Kirjad igapäevaelust. Väga vähe laagri režiimist, koledusest, aga võis tajuda okastraati ja püssimehi.
Tänapäeval on tarvis selliste kirjade juurde selgitavat teksti. Ta oli napisõnaline, nimesid ei nimetanud. Mälukaotused ülekuulamistel… Mälestustes kirjutas nimedest ka vähe. Palju eesnimesid ja hüüdnimesid tuli identifitseerida, et saada aru, kellega tegemist.
Mälukaotused ülekuulamistel…
„Kallid krantsid” on Jaan Krossi standard-pöördumine. Ta kirjutas laiemale perekonnale, mitte ainult naisele. Kirjadest ilmneb, kuidas saada hakkama olukorras, kui riik on ära võetud, sõbrad tapetud või läände põgenenud. Pidi hakkama saama, et Eesti värk püsiks. „Isa ei arvanud, et vabanemine juhtub tema elu ajal. Ta pidi kirjutama nii, et seda avaldatakse. Selle programmi täitis ta küllalt hästi,” ütles Eerik-Niiles Kross.
„Isa armastas rääkida Kose kihelkonnast pärit Krossi nimest. Krossi mees tähendab nõida. Isa pidas oluliseks seda aeg ajalt nimetada.”
***
Raadioloengute sari jätkub väljakujunenud viisil ülejärgmisel kolmapäeval, 14. aprillil. Siis tuleb raadiostuudio vestlusringi filmilavastaja ja operaator Mati Põldre, kelle teemaks on „Artur Rinnest – Georg Otsani”. Otse-eetris on saade kuulatav ikka lainepikkusel 92,7 MHz. kell 15:00.
Urmas Saard
Samal teemal:
PÄRNUMAA ARENGU VÕTMEKÜSIMUSED
RIINA SOLMAN: OLEME TEISTE RIIKIDE NÄIDETEST KORJANUD ENDALE MÕNDAGI HEAD
LAVLY PERLING: ON KÕIGITI LOOGILINE SEADA ÕIGLUS ÕIGUSE ETTE
PILLE LILL RAADIOEETRIS: MUUSIKAST KUI ELU MUUTJAST
KRISTJAN-ERIK SUURVÄLI RÄÄKIS RANGSTONG GYATHOK’I TIPU VALLUTAMISEST
