HELEN PARMEN: MINU KINGITUS SINDI MUUSEUMILE JA RAHVALE, ET MEIL OLEKS AASTATE PÄRAST MIDA MEENUTADA

Helen Parmen tutvustab Sindi muuseumis oma isikunäitust “Paisust kärestikuni”. Foto: Urmas Saard / Külauudised

30. novembriks Sindi muuseumis üles pandud dokumentaalfoto näitus „Paisust kärestikuni” on nüüdseks kolmandat nädalat vaatajatele uudistamiseks ja minul selle aja kestel juba kaks korda väljapanekut vaatamas käidud.

Detsembris 2017 avas Sindi harrastusfotograaf, keda võib asjatundjate hinnangul kõhklematult kõrvutada professionaalsete piltnikega, oma esimese loodusfotodest koosneva isikunäituse Sindi raamatukogus. Kolm aastat hiljem näeb tema isikunäituseid samaaegselt koguni kahes kohas: looduspildid Tori aleviku raamatukogus ja Sindi paisu ning kärestiku teema linna mäluasutuses. „Tori näituse lugu oli väga lühike. Raamatukoguhoidja Maarika Nõmm mainis juba varem, et tahab mu pilte sinna ka. Kui aeg kätte jõudis, läks väga kiireks: nädala keskel andis märku, et pildid tahavad seinu ilustada ja juba laupäeval, 21. novembril, viisimegi pildid kohale,” meenutab Helen.

„Enne Sindi paisu lammutamise algust vestlesime Heidi Vellendiga – endise muuseumi juhatajaga – paisust ja siis saigi lubatud, et võtan selle kajastamise oma südameasjaks. Enda jaoks oleksin seda nagunii teinud. Samas, miks kõike endale hoida? Tänusõnad saadaksin teele firmade töötajatele, kes seal ametis olid ja lubasid nende tegevust jäädvustada. Loodan, et ei pahandata, kui mõni töömeeski pildile sattus,” vastab Helen küsimusele, kuidas mitme aasta pikkuse töökäigu pildis talletamise mõte sündis ja edenes. Helen ütleb, et nüüdseks lammutatud viimase paisu ehitamisest on ta näinud ainult ühte pilti. „Võibolla leiab mälusopist veel midagi ähmast.” Aga nüüd on huviliste silmade ees sajad ülesvõtted ajajärgust, mis muutis Pärnu jõe vaadet paisu langemisest tehisliku kärestiku loomiseni.

Enamik A3 mõõdus fotodest ripuvad tillukeste Hiina pesulõksudega kinnitatult mööda seina veetud nööridel. Helen jääb pisut muresse, kas raamimata fotod võivad mõnd nõudlikuma pilguga külastajat häirida? Lohutan, et vähemalt minule jätab väljapanek esteetiliselt täiesti eeskujuliku mulje.

Juhtumisi kuulen, et Helen pole suure näituse korraldamiseks mitte ühtegi senti kusagilt küsinud ja kõik kulutused jätnud enda kanda. Tähendab, sa rahastasid kogu ettevõtmist ise? „Jah. Fotograafia on küll kallis lõbu – täpsemalt öeldes ilus ja kallis – aga on olukordi kus raha väga ei loe, see projekt oligi üks sellistest. Pilte on tohutult palju. Kõige raskem oligi teha valikut.” Heleni kodulehel leiab 274 foto, kaustades on natukene vähem. „Üle ei ole lugenud, aga julgen pakkuda siiski 260. Kes näitusele ei jõua, saab „Heleni Pildikarbist” vaadata. Näitusepinnal, seintel ja vitriinidel-laudadel peaks olema 41 fotot.

„Näituse ülespanek võttis ka tohutu aja. Mul ju võimalik seda ainult nädalavahetustel teha. Lühidalt kokku võttes on see minu kingitus Sindi muuseumile ja rahvale, et meil oleks aastate pärast mida meenutada,” räägib Helen ja poetab muuseas jutu sekka, et „mina – see, kes ei taha olla särav täht.” Pean sellest aru saama nii, et Helen ei taha eriti endast ja oma tegemistest pajatada ja soovib rohkem süvenemist tema piltidesse, mis vaatajale huvi pakuvad.

Fotod on varustatud täpsete kuupäevadega nii näitusel, kaustades kui ka „Heleni Pildikarbis”. Kodulehe pildigalerii esimene foto on talve motiiv 2011. aasta viienda märtsi kaunist päevast. Paisu lammutamise eelsest ajast on väga huvitav foto, mis tehtud ajaloolisel 17. aprillil, kui Pärnu jõgi kerkis Sindi kohal paisuga pea triiki.

Pärnu jõestiku elupaikade taastamine, Sindi paisu avamise ja tehiskärestiku rajamise ehitustööd kestsid keskkonaagentuuri tellimusel ja Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi rahastamisel 2018. aasta augustist 2020. aasta septembrini. 25 kuud jälgis Helen Pärnu jõel ja kallastel aset leidnud tegevuse tagajärjel toimunud muutusi ja fikseeris objektiivi fookuses päevade, nädalate ja kuude kaupa olulisi momente. Suure objektiiviga on veetud Sindi kitsas autosild paisule võimalikult lähedale: põnev vaade, mida pole keegi teine võibolla varem märganud ja mille pildistamine pole enam võimalik. Helen asetab näpu pildile, millel näeb haruldast osa lammutamisel olevast betoonivalust ja paisu ehitamise aastat 1975. Üksik kalur püüab õngega kalu veepiiril, mille kokkupuude maismaajoonega on nüüdseks „igavesti muutunud”. Sajad ülesvõtted kutsuvad vaatajat mäletama, mälestustes kujutlema ja teada saama, mis on olnud enne Euroopa pikima kunstkärestiku teket.

Näitus jääb avatuks järgmise aasta iseseisvuspäevni, aga kuuldavasti liigub siis väljapanek edasi Tori valla teistessegi asukohtadesse.

Urmas Saard

Share via
Copy link
Powered by Social Snap