Teisipäeval külastasid Tori valla kommunikatsiooninõunik Katariina Vaabel ja Külauudiste reporter Urmas Saard teist päeva Sindi muuseumi juhatajana töötavat Aita Puusti. Vestluslauas osales ka muuseumi töötaja Kiki Pärnpuu, kes pärast senise juhataja Heidi Vellendi ametiaja lõppemist korraldas muuseumi tööd ja nüüd lubab olla Puustile abiks linna mäluasutuse töösse sisseelamisel.
[pullquote]Sindi kool oli novaator, eestvedaja – terves tolleaegses Eestis[/pullquote]Vaabel ei tulnud linna tähtsasse ajalookeskusesse tühjade kätega, kaasas oli muuseumi kõrvalt lammutatud hoone ajakapsel. Möödunud nädalal tuli metalne silinder hoone sokliosa purustamisel nähtavale. Ajakapsli sisu on juba maakonna lehes asjakohaselt tutvustatud ja tänastele külalistele Puust enam kapslit ei avanud. Küll aga on kavatsus leidu edaspidi kõigile külastajatele museaalse väljapanekuna näidata ja koos põhjalike selgitustega tutvustada. Aga esmalt tuleb leid nõuetekohaselt muuseumis arvele võtta.
Puust: Olen olnud Tori elupõline elanik, mitmendat põlve juba. Väga pikka aega olnud Tori raamatukogu juhataja. Raamatukogu on olnud põnev selles mõttes, et asutaja oli minu vanaisa vanaisa. Ühel hetkel tuli müür vastu ja tuul hakkas vastu puhuma. Kuna siin avanes võimalus kandideerimiseks, siis oma toredate sõbrannade ergutamisel saatsingi paberid ära.
Vaabel: Selles mõttes on hästi põnev, et oled pikalt 40 aastat töötanud nö väikeses Tori vallas ja nüüd pärast haldusreformi tuled tööle Sinti. Sindi on üks osa tervikust, mis annab suurenenud vallas laienevale pildile väga palju juurde.
Puust: Tahaks loota, et see pilt laieneb. Kuna mul ei ole ajaloolase haridust, siis ma leiutan iga asja ise ja loon seda pilti. Samas, ega Tori ja Sindi teineteisest nii kaugel ei olegi. Neid kokkupuute punkte leidub, sest kihelkond on üks ja jõekallas on üks.
Saard: Ajaloolase haridust ei ole, aga huvi ajaloo vastu on ammune.
Puust: Huvi on pikaajaline. Eks need väikesed raamatukogud jäävad väiksemaks ja lugejate külastusi vähemaks. Siis on võimalik kas niisama aknast välja vaadata või leiad endale mingi tegevuse laiendi. Ma arvan, et olen umbes 30 aastat pühendunud koduloole ja seda jaganud kohalikele. Tuldi, küsiti, kas sa saad sellest kollasest majast rääkida? No ei saa, kui ei tea. Aga nüüd lööd ürikud lahti ja võid jutustada: kus, millal, kes. Ja see on meeletult põnev.
Tegin neli-viis aastat Tori mälumänge, eks ma haarasin ka ümberkaudseid piirkondi. Tegin iga kuu 30 kodukanti puudutavat küsimust. See ei ole ju ainult minu jaoks huvitav. Vastajad said teada, millal esimene sild Torisse ehitati, millal elekter tuli, millal villavabrik asutati. See kõik oli pööraselt põnev ja raamatukoguga seotud. Ma olen väga vähe kasutanud arhiive. Aga raamatukogutöös olen otsinud raamatutest välja kohti, milles Torist juttu.
Vaabel: Võib öelda siis kokkuvõtvalt, et oled kodulugu talletanud, digitaliseerinud, populariseerinud.
Saard: Kas Sindi linn on ka mingis asjas, sündmuses või isikus huvi pakkunud?
Puust: Lai pilt on olemas. Kasvõi kooli osa. Ma olen sellel ajal koolis käinud, kui hakkas kabinettide süsteem tulema. Sindi kool oli novaator, eestvedaja – terves tolleaegses Eestis. Paisu lugu muidugi ka ja kes siis kuulsat vabrikut ei teaks. Kaasa arvatud see, kuidas minu ema ja vanaema käisid peale sõda vabrikuväravast kangaid toomas.
Aga nüüd ma tahan pikemalt rääkida, mis mulle tõelise julguse andis kandideerimisega katsetamiseks? Mul oli igal kuul üks koduloo tund. Siis leppisime kooskäiva seltskonnaga teema kokku. Kõigepealt keskasula (Tori alevik), ekskursioonid. Mis veel? Torilase toidusedel, torilane vastlapäeval, jaanipäeval. Hästi huvitav oli torilase toidusedel. Sama huvitav oli seegi, mida torilane seljas kandis. Teame, et meil on hästi palju rahvarõiva mustreid, aga siis jõudsin teateni Tori rätsepatest. Kus ma selle leidsin? Sindi muuseumist. Tegin eelmise juhatajaga kaupa, et kas ma saaksin neid materjale mõneks ajaks enda kasutusse. Esmalt sain lugeda ja seejärel käsikirjaliselt pliatsiga kirjutatud paberitest ümber trükkida. Kirju on kirjutanud kuuekümnendate lõpul, seitsmekümnendate algul Tori kandi mees Elmar Savila, kes hiljem Sinti tuli. Ta tundis nii Sindi kui Tori olusid. Neid kokkupuute punkte – Tori ja Sindi – on tegelikult ju nii palju. Siis ma mõtlesin, et ka Sindi lugu on väga huvitav ja põnev. Savila materjali on Sindis hästi palju. Ma olen neid juba tänagi jõudnud lugeda.
Siia tulevad ekskursioonid ja kui ma tahan ilma Kikita hakata ka iseseisvalt ekskursioone tegema, siis pean Sindi loo endalegi selgeks saama.
Vaabel: On sul juba mingi nägemus kujunenud, mida tahaksid hakata tegema, arendama, suunama?
Puust: Mõtted tekivad siis, kui Sindi lugu selgemaks saab. Ega ma ei taha olla ka see luud, kes väga lohmima hakkab. See oleks inetu. Kõigepealt peaks saama asja enda jaoks paika. Et siis juba arutada võimalust mõne kapi ümber paigutamiseks või midagi niisugust. Kõik peaks mul olema enda jaoks põhjendatud. Mitte lihtsalt seepärast, et nii oleks huvitav ja teeme teistmoodi. Minu jaoks on praegu niigi huvitav. Võibolla ei olegi praegu põhjust kardinaalseteks muutusteks.
Hästi armas oleks, kui inimesed leiavad tee muuseumisse. Inimestele tulebki siis see rosin tekitada. Võibolla see ongi siis see sõbrakäsi.
Saard: Sindi muuseumil on pikaajaline traditsioon – Sindi muuseumi sõprade seltskonna näol – Sindi ajalooklubi. Kas seegi suhe võiks jätkuvalt heas vaimus jätkuda?
Puust: Ikka, kindlast! Kellele siis veel toetuda, kui mitte inimestele, kes on pühendunud klubilisele tegevusele. Esialgul oskan ma ainult tutvuda, ka selle klubiga.
Vaabel: Kiki, oled Sindi muuseumis juba viis aastat töötanud. Mida sina varem tegid?
Pärnpuu: Pisut aega töötasin Sindi Lankas, vaatasin seda vabrikut ka natuke seestpoolt. Aga hariduselt olen veterinaar. Peaaegu üheksa aastat töötasin loomakliinikus.
Saard: Teadsin juba pikemat aega sind seoses Sindi muuseumis töötamisega, aga tõeliselt suutsid üllatada alles paar nädalat tagasi Raeküla tänavafestivalil. Viisid läbi paari tunni pikkuse Raeküla linnaosa tutvustava ekskursiooni, tutvustades selle piirkonna viljelooliselt olulisi paiku.
Pärnpuu: Kuna ma siin muuseumis üksi tegutsesin, siis anti mulle igasuguseid võimalusi, mida ma 1. aprillist septembrini kasutasin. Jana Malõh, abivallavanem, võimaldas tasuta koolitusi. Käisin kogukonna giidi koolitusel Raeküla Vanakooli keskuses. Seal ma õppisingi neid Raeküla ajaloo lugusid.
Vaabel: Eks sa oled viie aastaga ka Sindi ajalugu omandanud.
[pullquote]Pühapäevahommikuti rääkisid vanemad huvitavaid ajaloolisi asju[/pullquote]Pärnpuu: Mina olen Sindi keskkoolis õppinud, kusjuures väga huvitaval ajal. Lõputunnistusele on kirjutatud Pärnu linna Sindi linna lõputunnistus. Käisid Sindi linnas koolis, aga korraga tuli välja, et oled hoopiski Pärnus õppinud.
Meil oli ajalooõpetaja Liia Reinot. Tema tegi fakultatiivset ajalugu. Et see oli vabatahtlik, lugesin alles lõputunnistuselt. Ega sinna tundi kõiki ei võetud. Ta ise valis õpilased välja, kes sunniviisiliselt vabatahtlikult läksid tema juurde õppima. Mul on meeles, kuidas ta Sindist rääkis. Sindi kasarmutel ei olnud puidust vaheseinu, olid hoopis palakad vahel. Linda Soovik tegi doktoritööd kolmekümnendate aastate streigist. Kõik, kes me fakultatiivset ajalugu õppisime, saime ülesande minna vanade inimeste kodudesse neid intervjueerima. Meile anti mingid asjad ette, mida küsida. Läksin koos oma pinginaabri Heliga. Õnneks sattusime eriti huvitavate inimestega kokku. Meie lõpetamisest viis aastat hiljem avati Sindi muuseum. Mäletan, kuidas endine Sindi linnapea Marko Šorin rääkis oma käimistest muuseumis. Mina oleksin samuti tahtnud kooli ajal Sindi muuseumis käia, aga siis seda polnud. Ajaloohuvi on mul kodust kaasa saadud. Pühapäevahommikuti rääkisid vanemad huvitavaid ajaloolisi asju.
EPA päevil veterinaariat õppides küsis õppejõud Enn Ernits, kas keegi ei tahaks veterinaaria ajaloost tööd teha? Mõtlesin kohe, et oi kui tore. Mäletan, kuidas ma käisin tema abiga Toomemäel ajalooarhiivis, kuidas ta kõik vajalikud load mulle selleks puhuks välja ajas. See oli nii eriliselt huvitav. Teemaks oli „Eesti Vabariigi aegsed naisveterinaarid”.
Puust: Mõelda võiks vallasisestele muuseumi tuuridele, sest Saugas ja Ares selliseid muuseume pole nagu Sindis ja Toris.
Pärnpuu: Mulle see mõte meeldib. Ühe valla muuseumid – Sindi ja Tori, kuigi erinevat nägu, on nad nagu valla kaks külge.
Puust: Tori on hästi teist nägu, oma hobuste, August Pulsti ja muuga.
Vaabel: Ootan väga teie kahe ettevõtmist ja vaatan põnevusega, mis siit saama hakkab.
Urmas Saard