Riigikogu XIII koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu esitab küsimuse: „Kelle asi on rahvastikutaaste ehk kes mille eest vastutab?” Tänavu 13. juunil toimus Toompea Haridusseminari töökoosolek, millest saab ülevaatlikke teateid konsultandi märkmete põhjal.
[pullquote]alles 2016. aastal nõustuti riigikogus vastu tahtmist demograafilist olukorda Eestis hindama rahvastikukriisina[/pullquote]Käesoleva aasta 1. juulil täitus 20 aastat, kui Toompea Haridusseminar (THS) deklareeris vajadust avaldada oma seisukohad Eesti elu sõlmküsimustes, mis hõlmab ka rahvastikku. THS on hoidnud alal minister Andra Veidemanni ettepanekut 1998. aasta valitsusettekandest – „Täpsustada ministeeriumide ja ametkondade põhimäärustes nende ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel.“ „Neli aastat tagasi taotlesime rahvastikuministri ameti taastamist, mis nüüd on õnnestunud. Hoolimata valitsuste praktikast rakendada sündimuse suurendamiseks mitmesuguseid materiaalseid toetusi, ei ole need viinud sündimustrendi muutvatele tulemusteni,” tõdeb Uibu.
Lisaks Jaak Uibule osalesid töökoosolekuI lvi Cannon, Rein Einasto, Arvo Junti, Jüri Kaljuvee, Ando Leps, Dan Lõhmus, Ivar Raig, Henn Põlluaas, Arvo Sirendi, Riina Solman, Randar Tasmuth, Aivo Vaske.
Seminari eesmärgiks seati ettekujutuse loomine abstraheeritud kujul, mille eest miski institutsioon rahvastikutaastes vastutab. Riigikantselei vastuskiri omistas vastutuse rahvastikuministrile, mis pole väga otstarbekas, sest sündimuskäitumist mõjutavad majandus, turvalisus, haridus jne. Tuleks välistada variant „laseme endist viisi edasi“ ja vastutuse laialijagamises oleks igal institutsioonil oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja juhtima rahvastikuminister. Praktika näitab, et põhiseaduse sätted ei tööta ilma alamaktideta. Vastutus rahvastikutaastes tuleks fikseerida ministeeriumide põhimäärustes.
Enne seminari arutleti THS liikmeskonna hulgas meilide teel. Nii koguti 17 lk seminari materjali. Pärnu Postimees, Objektiiv, Pealinn, Estonian World Review, Meie Maa jt – kuid mitte Postimees – avaldasid artikli koos küsimustega, millele oodati lugejate arvamusi.
Esmalt paluti selgitada kas küsimus on õigesti püstitatud? Kes peaks küsimusele vastuse andma – riigikogu, valitsus, justiitsministeerium, rahvastikuminister, sotsiaalministeerium, TÜ õigusteaduskond, õiguskantsler, veel keegi?
Seisukohtade kujunemisel esimese küsimuse osas diskussiooni ei kujunenud. Teema püstitus oli õigustatud. Valitsus- ja omavalitsusasutuses puudub vajalik oskuspädevus rahvastikutaaste osas, mis raskendab sellekohast koostööd. Niigi on koostöö ministeeriumide vahel nõrk, millele juhiti tähelepanu OECD ekspertide poolt aastaid tagasi. Kui rahvastikuministri ametikoht oli täidetud, siis loodeti tema peale ja hilisematel aastatel jälle sotsiaalministeeriumi peale, kuid ülejäänud institutsioonid vastutust rahvastikutaastes ei tunnistanud ja tegutsesid sageli rahvastikutaaste vajaduste vastaselt. Arvo Sirendi on öelnud järgmist: “Üha enam kulub tööd ja vaeva, aega ja raha, reaalse loomingu asemel irreaalsete näivuste loomisele, tootmisele, elushoidmisele, mälestamisele … Miks aga meie rahvas rändab välja ja lapsi ei sünni, miks ei taheta uskuda, et kolmainsuslik riigivõim peab lugu oma rahva säilimisest ja tema teenimisest, luues eeldusi eesti keele ja kultuuri põlistamiseks läbi aegade!“
Arvestades institutsioonide vastuseisu vastutusele oli ettepanek piirduda teemaga „Kelle asi on rahvastikutaaste“, kuid sisulisem on see siduda vastutusega: „Kelle asi on rahvastikutaaste ehk kes mille eest vastutab?“ Leiti, et vaimse keskkonna kujundamisega peaks rohkem tegelema kultuuriministeerium ja Eesti Kirikute Nõukogu ja Tartu Ülikool.
Teine küsimus – kes peaks vastuse andma – ei põhjustanud samuti vaidlusi. Veenduti tõdemuses, et seminar jõuab mingitele rakenduslikele seisukohtadele ja peeti vajalikuks nende edastamist riigikogule ja valitsusele.
“Niisiis on rahvastikutaaste ka Eesti Vabariigi Presidendi asi, mis võib talle tulla üllatusena, kuid suured eeskujud on olemas
Kolmas küsimus – valida kaheteistkümnest variandist õiged ja välistada need, kelle asi ei ole rahvastikutaaste, pälvis suhtumise „laseme endist viisi edasi” välistamise. Loomulikult on rahvastikutaaste kogu rahva ja riigi asi, sest sündimuse kahanemisel teatud hetkest alates ei suuda rahvus enam ennast taastoota ning riiki hoida. Peetakse loomulikuks, et vastutavad riigikogu, valitsus, rahvastikuminister ja sotsiaalminister. Kuid kas nad on oma tegevuses ka prioritiseerinud vananeva rahva vajadused? Kindlasti mitte, sest alles 2016. aastal nõustuti riigikogus vastu tahtmist demograafilist olukorda Eestis hindama rahvastikukriisina.
[pullquote]Teades, kuidas president Konstantin Päts ja peaminister Kaarel Eenpalu muretsesid omal ajal demograafilise olukorra pärast ja otsisid sellest väljapääsu, ei saa viimaste presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja eriti Kersti Kaljulaidi üsna ükskõikset positsiooni õigustada.[/pullquote]Teades, kuidas president Konstantin Päts ja peaminister Kaarel Eenpalu muretsesid omal ajal demograafilise olukorra pärast ja otsisid sellest väljapääsu, ei saa viimaste presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja eriti Kersti Kaljulaidi üsna ükskõikset positsiooni õigustada. Presidendi ametivannegi nõuab: „… täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Eesti Vabariigi kasuks“. Niisiis on rahvastikutaaste ka Eesti Vabariigi Presidendi asi, mis võib talle tulla üllatusena, kuid suured eeskujud on olemas.
Kas rahvastikutaaste on omavalitsuste asi? Tuleb tõdeda, et enamik omavalitsusi seda enda asjaks ja vastutuseks ei pea. Seda selgitas aastatel 2018 ja 2019 teostatud uuring ettepanekuga moodustada omavalitsuste volikogudes rahvastikutaaste komisjonid. Arvatakse, et sellega peaks riik tegelema. Aga kasutada saab volikogu liikmete isiklikku kogemust, eksperte ja kirjandusallikaid. Ekspertidena saaks rakendada kogenud ametnikke, õpetajaid, pensionäre jt. Ka töö ise õpetab, kuid rahvastikutaaste korral vajavad komisjoni liikmed täiendõpet vähemalt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal.
[pullquote]Inimeste ülemeelitamine ühest vallast teise ei ole lahendus[/pullquote]Tuleb selgitada oma piirkonnas generatiivses eas inimeste arv, sellesse ikka jõudvate isikute arv, nende plaanid ja probleemid. Inimeste ülemeelitamine ühest vallast teise ei ole lahendus, selleks on positiivse generatiivse keskkonna kujundamine oma vallas. Selgusetuses tuleb tellida uurimustöid. Tegemist on ülimalt delikaatse ja samas tähtsaima avaliku huvi valdkonnaga. Kindlasti on palju tegureid, mida tuleb teada või selgitada. Rahvuse säilimise põhiseadusliku ülesande täitmist raskendavad hulk tegureid ülerahvastatud maailmas. Suure eesmärgini – rahvastikutaasteni jõudmiseks tuleb astuda esimene meeter – moodustada rahvastikutaaste komisjonid.
[pullquote]Eelkõige on vaja väärtusi kujundada perekonnakesksetena[/pullquote]Kuidas me küll rahvastikutaaste eest vastutavaid institutsioone ei otsiks ja leiaks, otsustavaks lüliks jäävad ikka generatiivses eas olevad inimesed. Andrea Dee (2000) järgi on sündimus kui rahvastikutaaste põhitegur maailma kõige avalikum eraasi. Seega korraga nii avalik kui eraasi. Siit johtubki, et kui tahame rahvana püsima jääda, peavad riiklikud ja mitteriiklikud institutsioonid, ettevõtlus kaasa arvatud, kõik aitama kujundada generatiivses eas inimeste vaimset ja füüsilist keskkonda elu jätkamise kursil. Ei tahaks, et see oleks vaid toetustega meelitamine. Igal ühel on siin oma võimalused, mida on vaja määratleda. Eelkõige on vaja väärtusi kujundada perekonnakesksetena ja üle saada väärtuste kriisist vaimses elus.
Juhtmõtted
[pullquote]Eesti edu tuleks mõõta rahvastikuga[/pullquote]Eesti edu tuleks mõõta rahvastikuga. Rahvastikukriis on juhtimis- ja haldusalaste vigade tagajärg – oluline on jäänud tegemata ja tegeletud ebaolulisega.
Kuidas edasi?
Ivar Raigi ettepanek peaministri rahvastikubüroo loomisest ja rahvastikuseaduse koostamisest leidis toetust. Eeskujuks võiks olla Euroopa integratsiooni büroo tegevus, kus ministeeriumideüleseid probleeme arutati ja lahendamist koordineeriti Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kuhu kuulusid ministeeriumide kantslerid või asekantslerid ning vastava ala tippspetsialistid. See ettepanek pidanuks olema koalitsiooniläbirääkimiste laual, nüüd on lahendused teised ja viimastega tuleb edasi minna. Mis ei välista ettepanekute arutamist koalitsiooninõukogus ja realiseerimist tulevikus. Nii nagu riigikaitses oleks ka see teema erakondadeülene ega jaotuks koalitsiooni ja opositsiooni laotusjoonte järgi.
Pikemat käsitlemist ei leidnud alljärgnevad ettepanekud, kuigi materjalide meilitsi vahetuses ja seminari ettevalmistamisel nende vastu ei oldud.
1. Igal institutsioonil on rahvastikutaastes oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja koordineerima rahvastikuminister. Rahvastikutaaste kohustus sisse viia ministeeriumide ja omavalitsuste põhimäärustesse nende endi määratlemisel ja rahvastikuministri teadmisel.
[pullquote]positiivsed ja julgustavad kajastused[/pullquote]2. Meedia rolli tähtsuse kasvatamine rahvastikutaaste teemadel – positiivsed ja julgustavad kajastused, ühiskonna suunaja. Selles tegevuses on suur osa rahvastikuministril ja kultuuriministeeriumil. Viimasele on tehtud ettepanek rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminari käivitamiseks juba viis aastat tagasi, nüüd korrati seda uuesti.
3. Vältimatu on ametnike koolitus, eriti tippametnike koolitus rahvastikutaastes riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskuse kaudu, koostöös riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnaga, samuti Eesti demograafia keskusega. Vajadusel võib Toompea Haridusseminar osaleda.
4. Kodude kaudu perekesksele (vers. sootsiumikesksele) elulaadile ja missioonile häälestamine – koolitussüsteemi alushariduse osaks peab saama kodukeskkonnast saadav kasvatus. Isa rolli tähtsustamine perekonnas. Juhtiv roll haridus- ja teadusministeeriumil.
5. Tuleb arvestada ratsionaalseid, pragmaatilisi ja viljelisi peremudeleid eri kultuurides. Kodu roll viljeliselt ja identiteetselt. Kolme põlvkonna kooseksisteerimine.
[pullquote]et lastega pered oleksid ühiskonnas vääriliselt tähtsustatud ning toidukohas või ühistranspordis ei vaadataks kolme või nelja lapsega emale ja isale pahasti[/pullquote]6. Hinnata auasjana poekette, kus pakutakse peredele laiemaid parkimiskohti esiukse juures; samuti suurperedele oma teenustele soodustusi pakkuvaid ettevõtteid jne. See kõik aitab kaasa sellele, et lastega pered oleksid ühiskonnas vääriliselt tähtsustatud ning toidukohas või ühistranspordis ei vaadataks kolme või nelja lapsega emale ja isale pahasti. Era- ja avalik sektor peavad töötama ühiselt, et luua ühiskondlik taust, mis toob au sisse pereväärtused.
7. On vaja leida mõtte kandjad ja kaasamõtlejad valitsusasutustest, kes rahvastikutaastele keskenduks. Vaja on korrastada teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist alust, luua mudelid, sõnastada probleemid koos ametiisikutega.
Urmas Saard
Samal teemal:
Ettepanek omavalitsuste volikogude rahvastikutaaste komisjonide moodustamisest