Joulukuust lätt vallalõ ilvessejahi huuaig, laskmisõ-lupõ om Võro maakunna jahimiihile ant 12, nii Põlva ku Valga umilõ 10. «Ilvessit om hulga, mi maakunna pääle 75–100, a riigiesä võtsõva näide laskmisõ piirnormi veidembäs,» kõnõl’ Võromaa jahimiihi seldsi juht Kivistiku Mati. Mineväaasta saiva Võro jahimehe laskõ 15, Põlva ja Valga uma 12 ilvest.
Et ilvessit om ülearvo pall’o saanu, tuud näütäs jahimiihile tuu, et muido inemisepelgäjä elläi tulõ külä vaihõlõ patsiirmä. «Esi näi uman koton Vahtsõn-Saalussõn, kuis ilves kutsikaga jalot’,» ütel’ Kivistiku Mati. Põlva jahiseldsi juht Veetsmanni Aare ütel’ mano, et timä kodokülän Rasinal aiva pini mineväaasta üte ilvesse puu otsa ja üts miis löüdse vanast laudast ilvessepesä kolmõ pojaga.
Kõgõ hullõmb ollõv ilvesse-trandal Erästvere jahtkunnan. Jahtkunna päälik Rammuli Tiit hinnas’, et tsipa alla ütsä tuhandõ hektäri jahimaa pääl jalotas kuus-säidse ilvest, a paras olnu kats-kolm. No kolm om joba õnnõ Hurmioron: nättü om imäilvest katõ pojaga.
«A kitsi jäi päält mineväst talvõ perrä õnnõ kolmandik!» oll’ jahimiis murrõn. «200st kitsõst om perrä nii 70, paras olnu 130. Mineväne talv tekk kah näile muidoki liiga, a ilves võtt tollõgi är, mis perrä om jäänü.»
«Ja ku mul käve mõnõ aasta iist egä süküs 6–8 kitsõ uibuaida, sõs timahava es tulõ üttegi!» ütel’ Kivistiku Mati. Et kitsi om veidü, tuud näütäs ka tuu, et näid auto ala piaaigu inämb ei jääki: jahimiihile andas joba inämb teedä auto ala jäänüist tsikost. Ka noorõ kuusõistutusõ omma kõik putmalda: kitsõ käve varramba näil kallal.
Mitmõ Põlva ja Võro maakunna jahtkunna olõ-i ihnanu perämädsel aol inämb kitsi laskõ. Kitsi võtt’ kõvastõ veidembäs mineväne külm talv, a uma süü om iks ilvessel kah.
Ilves süü aastaga 50 kitsõ
Üts ilves või aastaga nahka panda päält 50 kitsõ. «Ilves om söögiraiskaja: murd üte kitsõ maaha, süü osa är ja ku saa vahtsõ murda, jätt edimädse sinnapaika,» selet’ Kivistiku Mati.
«Mi kandin ei mõista inämb, kelle pääle pahanda: om nii sutt, ilvest ku karro – kolm nädälät tagasi tull’ viis karro ütstõsõ perrä ütest põdra-ajust (mastist e ümbrõpiirdmisega põdrajahist – UL) vällä! » kõnõl’ Veetsmanni Aare. «Paar päivä läts’ müüdä, ku ütel jahimehel oll’ üüse lipiaida lahknu ja üte mesipaku kah ümbre käändnü, a miis sai jaolõ, sis lasiva jalga!»
Ja soekar’a omma kah sääl Mooste takan peris suurõ. «Peris mitmõ soe jäle sai värski lumõga är loetus üte tsõõri pääl!» selet’ jahimiis. «Ilvessejälgi viil es näe, ilvesse viil väega ei liigu, a oodami peris suurõ lumõ är, sis om nätä, pall’o näid liigus!»
Ilvessejaht om jahimiihile rassõmb ku soejaht: Kivistiku Mati ütel’, et ku iks hääd pinni ja lummõ olõ-i, sis om tedä pia võimalda kätte saia. Veetsmanni Aare selet’, et nimä ei olõki kunagi eräle ilvessejahti pidänü, omma iks tsiajahi aigu ilvesse kah maaha võtnu.
Ilvesselaskmisõ lupõ jahimehe kuigi ette är jagama ei nakka, kiä kipõmb om, tuu saa. Rammuli Tiit ütel’, et Erästvere jahtkunna jahimehe püüdvä paar tükkü kätte saia nigu minevaastagi.
Ammõtnigu: jahimehe essüse!
Ilvesse laskmisõ lupõ jaga mi kandi jahimiihile Keskkunnaammõdi Põlva-Valga-Võro osakund. Osakunna jahindusõ as’atundja Tanniku Marko tiid jahimiihi pahamiilt, a saa-i midägi tetä: lupõ arv pandas paika iks Keskkunnaministeeriümi suurkiskjidõ tüürühmän.
Üts tuu rühmä päämine as’atundja, Keskkunnateabe keskusõ ulukiseire osakunna juht Männili Peep hinnas’, et jahimehe hädäldäse ilma põhjusõlda: ilvessit olõ-i mano tulnu, näid ollõv sama pall’o ku mineväaastagi. Nii ütlese seireandmõ. Mille mi jahimiihile veidemb lupõ anti, tuu oll’ är otsustõt üle-Eestildse tarvidusõ perrä.
A ku pall’o kitsi om mi mõtsu sisse perrä jäänü, tuud naatas kokko lugõma vahtsõ aasta algusõn, ku jahimiihi käest kor’atas kokko mõtskitsõ kaemisõ kaardi. Kas ministeeriüm päält tuud midägi ümbre märk, om sis nätä.
Harju Ülle, Uma Leht