Pääste demonstratsioon. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tuuli Taavet, Päästeameti ennetustöö osakonna ohutusteadlikkuse ekspert.
Foto: Mailiis Ollino
Sinivetikad teevad suplusvee ääres igal suvel inimesed ettevaatlikuks. Kui vesi õitseb, räägitakse ikka sellest, et targem on jääda kaldale. Ometi on suvise suplushooaja kõige eluohtlikum mure aga hoopis veekogu ääres napsitamine.
Liiga sageli algab õnnetus täiesti tavalisest puhkusepäevast. Ilm on soe ja seltskond hea, koos tehakse mõned joogid. Lõbusas meeleolus tekib mõte liikuda kuskile veekogu äärde pidutsema, minna ujuma, hüpata sillalt vette, proovida üle järve ujuda või minna paadi, SUP-laua või muu vahendiga vee peale. See on aga hetk, mil inimelu satub ohtu.
2025. aastal hukkus Eestis veeõnnetustes 30 inimest. Enamik hukkunutest olid mehed ning suur osa neist olid joobes või joobekahtlusega. Suplemisel hukkunute puhul on suvekuudel joobe osakaal viimaste aastate andmetel eriti kõrge. Need inimesed olid kellegi isad, pojad, sõbrad ja naabrid.
Alahinnatud mõjud
Pääste demonstratsioon ohutuspäeval Pärnus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Alkoholi tarvitanud inimese kehas toimuvad joogi mõjul muutused, mida kiputakse alahindama. Tasakaal, koordinatsioon ja reaktsioonikiirus vähenevad. Ka nõrk joove või pohmell võib vees osutuda ohtlikuks. Vees hetkeks tasakaalu kaotades võib vesi ootamatult hingamisteedesse sattuda. See võib põhjustada kõrikrambi, mis sulgeb õhu juurdepääsu kopsudesse, või satub vesi otse kopsudesse. Mõlemal juhul tekib hapnikupuudus vereringes ja ajus ning inimene kaotab teadvuse.Lisaks laiendab alkohol veresooni, külm vesi aga ahendab neid. Külma vee ja alkoholi koosmõju võib suurendada südamerütmihäirete, teadvusekaotuse ja uppumise ohtu.
Uppumine ei näe enamasti välja nagu filmis. Uppumisohus inimene ei pruugi appi karjuda ega kätega vehkida. Kõik toimub ruttu ning kogu jõud kulub pinnal püsimisele ja hingamisele. Ohuhetkele võivad viidata hoopis vaikseks jäämine, ebaloomulikus asendis vees püsimine, paigalolek, paaniline rabelemine, pea korduv vajumine vee alla ja taas pinnale ilmumine või see, et inimene hõljub selili või näoli vees. Sel hetkel ei tasu oodata, kuni olukord selgineb, vaid kontrollida kohe, kas inimene reageerib, ja kutsuda abi.
Kui inimene on juba vees ja tundub hädas, anna sellest teada ranna vetelpäästele või vetelpääste puudumisel helista kohe 112. Alati võid ka appi hüüda, et sündmusele tähelepanu tõmmata. Arvestada tuleb sellega, et vette appi rutates võid sattuda ise ohtu. Uppuja jõud on meeletu ja ta klammerdub päästma tulnud inimese külge surmahaardesse. See tähendab, et ta võib kogemata vee alla tõmmata ka abistaja, eriti kui kasutatakse valesid päästevõtteid.
Kui leiad, et hädasolija abistamine on sulle siiski jõukohane, siis esmalt vaata, kas läheduses on olemas mingisugused ujuv- või päästevahendid, mida hädaolijale visata, et teda veepeal hoida. Päästerõngas ja viskeliin on parimad abivahendid hädasolija päästmiseks.
Neid võib nt leida veekogude ääres olevatelt veeohutusstendidelt. Meeles tuleb pidada, et sinu ja uppuja vahele peab alati jääma mingi ese, näiteks päästerõngas, aer, kanister või mõni muu ujuv vahend. Kätt ei tohi uppujale mingil juhul ulatada, kui puudub väga kindel tugipunkt või päästevahend.
Julgus sekkuda
Ohutuspäev. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Viimaste aastate päästesündmused näitavad, et hädaoht tekib ka pealtnäha kõige tavapärasemates olukordades. Päästjad on toonud kaldale inimesi, kes ujusid jõel tugeva voolu tõttu kaldast eemale ega saanud enam tagasi; inimesi, kes otsustasid joobnuna üle järve ujuda; seltskondi, kes läksid purjus peaga hädasolijale appi ja sattusid ka ise ohtu. On olnud ka juhtumeid, kus joobes inimesed on sõitnud veele ujuvvahendi, parve või isegi lahti ühendatud ujuvsillaga. Kõik need olukorrad oleksid võinud lõppeda väga halvasti.
Mida siis teha? Kõige tähtsam on teel vee äärde pere või sõpradega kokku leppida, et alkoholi tarvitanud inimene ei lähe vee äärde, vette ega vee peale. Seltskonnas olgu vähemalt üks kaine inimene, kes märkab ja vajadusel sekkub. Just julgus sekkuda on see, mis võib säästa elu. Kui sõber tahab joobnuna ujuma minna, ei piisa naljatamisest või lootusest, et ta mõtleb ümber. Tuleb öelda selgelt: „Sa ei lähe vette.“ Vajadusel tuleb meelitada ta veepiirilt eemale, pakkuda vett, süüa ja muud tegevust. Asendustegevus võib olla abiks, et tähelepanu vetteminekult kõrvale juhtida.
Ole julge sekkuma ka siis, kui oled kõrvaltvaataja. Kui märkad rannas või sadamas seltskonda, kus keegi hakkab purjus peaga vette või paati minema, sekku. Kui olukord tundub ohtlik ja sind ei kuulata, helista 112. Päästeamet on korduvalt näinud, et kõrvalseisja kiire kõne võib päästa elu.
Suviste sinivetikate eest oskame end enamasti hoida, kuid sama ohutunne peab meil olema ka alkoholi suhtes. Kõige turvalisem ujumine on kaine ujumine. On meie kõigi ühine vastutus, et suvi ja puhkus lõppeks toredate mälestustega.