Fotogalerii
Lipu päeva tähistamine Sindis, esiplaanil Eesti Lipu Seltsi esimees Jüri Trei ja Sindi osakonna juht Chätlyn Parts. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Sarnaselt Otepääle, Tallinnale, Pärnule ja paljudele teistele kohtadele tähistati 4. juunil ka Sindis Eesti lipu 142. sünnipäeva.
Vahetult enne Eesti lipu päeva pidustusele minekut kuulsin võõralt midagi tähtsat, mida peaksin Sindi sündmust kajastades teadma. Tal puudus aimdus, et olen enam kui kümnel viimasel aastal kõigil kordadel osalenud Sindis lipu päeva tähistamisel ja seepärast pidas oluliseks mainida, millele peaksin tähelepanu pöörama. „Varasematel aastatel on seal toimunud paljude lippudega rongkäik, kohalike kollektiivide kontsert ja Eesti lipu ajaloo tutvustamine, mis toob esile kogukondliku iseärasuse.” Seda kuuldes naeratasin nõustuvalt ja sündmuskohale sammudes mõtlesin küsimusele, mida mul soovitati küsida. Küsimus: “Mida Eesti lipp teile isiklikult tähendab?” Kõhklesin, kas nii lihtne küsimus on ikka küsimist väärt? Samal ajal vasardas kusagil kuklas üsna ehmatav tõdemus, et tegelikult ei tähenda enamikule rahvast Eesti lipp mitte midagi. Selline kahtlus rabab hinge siis, kui igast järgnevast eluhoonest möödudes ei näe majalippe. Ainult üksikuid maju ehib meie sinimustvalge.
„Sind tahan ma armastada!”
Sindi gümnaasiumi õuele jõudes kõnetasin algklasside õpetajat Eneli Arusaart, kes mitmel kümnel aastal on kogu oma olemise ja elamise viisiga vastanud sellele isegi veidi ülearusena näivale küsimusele. Aga küsisin ikkagi. Tema silmad avanesid rõõmusärale, et sai öelda lihtsas keeles ja siira tundega: „Sind tahan ma armastada!”. Nii romantiline lipu päeva pidustuse õhtu algus!
Eesti lipp tähendab vaba riiki, mitte üksnes deklaratiivset Vabariiki
Mida lähemale määratud algusaeg jõudis, seda enam võis kogunevat inimhulka kohata. Kõik ei tulnud üksnes Sindi kodudest. Erna tuli Pärnust Rääma linnajaost. Ütles, et juba teist korda. Tema sõbranna tuli kohale Tori kandist. Pärnakatest olid vanad head tuttavad Piia ja Mikko. Nemad tulid Raekülast. Kõigil neil oli ühine soov seista rivis suure kandelipuga, et saada osa lipu päevast lausa füüsiliselt tunnetatud kokkupuutes. Kaitseliidu Pärnumaa maleva Korbe malevkonna mehed kandsid lippe sama kindlameelselt nagu nad teevad seda ka relva hoides. Neile võib kindlalt loota ka siis, kui rahukevad peaks katkema, sest Eesti lipp tähendab vaba riiki, mitte üksnes deklaratiivset Vabariiki. Eesti Lipu Seltsi esimees Jüri Trei lausus ranges konkreetsuses, et meie Eesti lipp on ühendaja ja ei ole mõne erakonna jaoks suurem omand või eesõigus võrreldes teiste parteidega.
Matthias Ergezinger, akordioniga. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Selles ühendavas üksmeelsuses sammuti lippude lehvides koolimaja esisele tseremooniaväljakule ja jäädi seisma Seljamaa monumendist paremale käele. Vasakule tiivale rivistus Pärnu Noorte Puhkpilliorkester. Nende ette rivistusid pikas rivis mudilas- ja poistekoor. Jelena Kuvšinova juhatusel laulsid lapsed ja kõrval seisvad täiskasvanud Eesti hümni, orkester mängis kaasa Rein Vendla dirigeerimisel. Võimas.
Rongkäik suundus linna tänavatele. Paraadsammul liikusid ees lipu seltsi Sindi osakonna ja Sindi gümnaasiumi liputoimkonnad, kes kandsid kuldsete narmastega esinduslippu. Ringiga tuldi tagasi koolimaja juurde, siis juba kooli avarale õuele, kus varemgi kontserte korraldatud ja kõnesid peetud.
Marko Šorin. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Aeg lendab ning mul on siiralt heameel tõdeda, et tänaseks on Sindi osakonnas toimunud põlvkondade vahetus,” mõtiskles Marko Šorin, Tori valla volikogu esimees ja lipu seltsi kauane liige. „Meie korraldusmeeskonnas on nüüd aktiivsed need noored, kes esimestel lipu päevadel olid alles väikesed koolilapsed. Täna on neist saanud eestvedajad, uue energia loojad. Noored, kes sõna otseses mõttes hoiavad Eesti lippu kõrgel,” osundas Šorin ja jätkas tõdemusega lipust, mis seob omavahel erinevaid põlvkondi ja mis liidab meid ühtseks kogukonnaks.
„Ju on igaüks meist tundnud seda ülevat ja liigutavat hetke, kui spordivõistlustel või suurtel pidupäevadel kerkib taevasse sinimustvalge kangas ning kõlab meie hümn. See ei ole lihtsalt ühe värvilise kanga lehvimine või kauni meloodia kõla, mis meid puudutab. See on osa meist endist, meie hingest, meie ühisest ajaloost ja tulevikust.”
Filipiinid, kus on samuti säilinud nende esimene lipp
Ta meenutas, et meil on üks vanemaid riigilippe kogu maailmas. Ja tõeline ainulaadsus seisneb asjaolus, et meil on säilinud see päris algne originaallipp, mida hoitakse reliikviana Eesti Rahva Muuseumis. Säärasele maailmas ainulaadsele positsioonile järgneb Filipiinid, kus on samuti säilinud nende esimene lipp, kuid seda alles aastast 1898. (Lipupäev oli nädal tagasi, 28. mail.)
„Lipp hoiab meie riiklikku au. Hoidkem sinist, musta ja valget oma südames ja tegudes! Elagu Eesti lipp! Elagu Eesti!”
Kertu-Kirke Hansen ja Merike Teppan-Kolk. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Jüri Trei oli hommikul Kuberneri aias osalemas lipu pidulikul heiskamisel Pika Hermanni torni lipuvardasse. Samal päeval jõudis ta Pärnusse Iseseisvuse väljakule ja õhtuks ka Sinti, kuhu tal meeldib ikka ja jälle tulla. Sindis tänas ta käepigistuse ja tänukirjaga esinejate juhte. Tänamisel oli abis Sindi osakonna juht Chätlyn Parts. Sõnavõtus meenutas Trei, et 22 aastat tagasi arutas ja vaidles Riigikogu tuliselt selle üle, et kas lipu päeva on vaja või mitte. Viimaks otsustati, et lipu päeval on meie rahva teadvuses oma koht täiesti olemas.