Tervis
Tervisekass teatel on 2025. aastal rinnavähi sõeluuringule kutsutud ravikindlustatud ja ravikindlustamata naised sünniaastaga 1951, 1953, 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973, 1975.
Eesti naiste seas suureneb rinnavähihaigestumus. Rinnavähk on ka number üks põhjus, miks alaealised lapsed jäävad ilma emata kogu Euroopas. Samal ajal on rinnavähi ennetuses järjest suuremat rolli võtmas geneetiline testimine, mis aitab hinnata inimese riski haigestuda vähki juba enne sümptomite ilmnemist.
“Viiendik rinnavähkidest diagnoositakse alla 50-aastastel naistel ning sageli enne, kui nad jõuavad sõeluuringu ikka. Ainult 49% rinnavähkidest avastatakse varajases staadiumis, mil ravi on samas kõige tõhusam. Varajane teadlikkus, sealhulgas oma geneetilise riski tundmine, võib sõna otseses mõttes päästa elu,” lausus onkoloog ja ettevõtte Antegenes asutaja dr Peeter Padrik.
Tervise Arengu Instituudi vähiraportis tuuakse esile, et viimastel aastakümnetel on rinnavähki haigestumine kasvanud, kuid samal ajal on viie aasta elulemus paranenud. OECD andmete järgi on see suuresti seotud varasema diagnoosimise ja uuemate ravimeetodite kasutuselevõtuga, kuid vaatamata edusammudele jääb Eesti endiselt paljudes näitajates alla Euroopa keskmisele.
Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 800 uut rinnavähi juhtu ning nende seas on üha enam noori naisi. TAI ja OECD hinnangul on sõeluuringute kättesaadavus ja osalus küll paranemas, kuid piirkonniti ja sotsiaalmajanduslike rühmade lõikes on erinevused endiselt suured.
Noored naised saavad diagnoosi enne kui jõuavad sõeluuringute ikka
Kuigi Eestis toimivad rinnavähi sõeluuringud hästi, ei kata olemasolevad meetmed kõiki riskirühmi. “Sõeluuringute sihtrühm hõlmab eelkõige 50–69-aastaseid naisi, samas kui umbes viiendik rinnavähkidest diagnoositakse noorematel ehk alla 50-aastastel naistel, kes ei kuulu kutsutute hulka. See tähendab, et suur osa potentsiaalselt ohustatud naisi võib jääda varajase diagnoosita,” selgitas dr Padrik.
“Erinevatest vähivormidest ning nende tagajärgedest räägitakse ning mõistagi tekitab see paljudes soovi vähki haigestumist ennetada ja vähi tekkeriski hinnata,” tõdes SYNLABi arendusjuht Kaspar Ratnik. Ta lisas, et levinud vähivormide, näiteks emakakaela-, rinna- ja jämesoolevähi ennetamiseks ning varajaseks tuvastamiseks on Eestis riiklikud sõeluuringud, mis toimivad hästi ja mille rakendamine vähendab selgelt vähisurmasid, kuid inimeste osalusprotsent neis uuringutes võiks olla kõrgem.
Inimeste huvi vähkkasvajate ennetuse osas on kasvavas trendis
“Ka otse meditsiinilaborisse tervisekontrolli pöörduvatelt inimestelt kuuleme sageli soovi end vähkkasvajate suhtes testida. Kuigi vereanalüüse, mida seostatakse erinevate vähkkasvajate esinemisega, on mitmeid, siis enamik neist on ennetuseks mittespetsiifilised ja sobilikud ainult ravi jälgimiseks. See tähendab, et ühe analüüsi tulemus ei pruugi ammendavat vastust anda, vaid inimene võib vajada kordus- või täiendavaid uuringuid ning spetsialisti nõustamist,” selgitas Ratnik, miks enamik vähimarkereid on kättesaadavad arsti suunamisel.
Samal ajal on rinnavähi ennetuses järjest suuremat rolli võtmas geneetiline testimine, mis aitab hinnata inimese riski haigestuda vähki juba enne sümptomite ilmnemist. “Kuigi avalikkuses räägitakse sageli üksikutest geenimutatsioonidest, nagu BRCA1 või BRCA2 geenide mutatsioonid, on tegelikkus keerukam. Enamikul juhtudel määrab haigestumisriski geenide koosmõju ehk polügeenne risk,” tõi dr Peeter Padrik välja.
Polügeenne riskiskoor (PRS) analüüsib sadu tuhandeid geneetilisi variante, et hinnata inimese haigestumise tõenäosust võrreldes ülejäänud populatsiooniga. Erinevalt klassikalistest vereanalüüsidest ei otsi see konkreetseid vähimarkereid, vaid hindab organismi pärilikku eelsoodumust vähi tekkeks. Testi tegemiseks piisab DNA proovist, mis saadakse kas verest või põsekaapest. Kui inimene on varasemalt andnud proovi geenivaramule, saab analüüsi teha ka olemasolevatest andmetest.
Dr Padrik rõhutas, et polügeenne risk võib olla kõrge ka inimestel, kelle perekonnas pole kunagi vähki esinenud. „Geneetiline eelsoodumus on tugevaim iseseisev riskifaktor paljude kasvajate tekkeks. Rinnavähi puhul ei ole see ammu enam ainult vanemaealiste naiste haigus – järjest rohkem haigestuvad ka 30ndates ja 40ndates naised. Polügeenne riskiskoor aitab leida need inimesed, kellel on kõrgenenud risk, kuigi nad ei pruugi ise seda aimatagi,“ selgitas dr Padrik.
Ennetus algab teadmisest
Dr Padrik rõhutas, et geneetiline risk ei tähenda automaatselt haigestumist – see on info, mis aitab teha paremaid otsuseid. Polügeense riski määramist soovitatakse naistele vanuses 30–75, eriti enne 50. eluaastat. Kõrgenenud riski korral antakse kohe ka soovitused, kui sageli tuleks uuringutel käia.
„Geenianalüüs annab inimesele võrreldava riski kogu populatsiooniga ning ka hinnangu järgmise kümne aasta haigestumistõenäosusele. Kui teada on, et risk on kõrge, saab alustada regulaarseid uuringuid varem, teha neid tihedamini või vajadusel lausa eriarsti soovitusel süvendatult kontrollida,“ lisas dr Padrik.
Polügeenset riskiskoori kasutatakse täna lisaks rinnavähile ka eesnäärme-, jämesoolevähi ja melanoomi riskide hindamiseks.
Allikas: Oprimist Public