Lusitaania teetigu (Arion vulgaris) Kassisaba tänaval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Päevatoimetaja
Lusitaania teetigu (Arion vulgaris) on viimastel aastatel muutunud Eesti aednike nuhtluseks. Tegemist on invasiivse võõrliigiga, kes on laialdaselt levinud ka Viljandis ning kanda kinnitanud linna aedades ja haljasaladel.
Konteinerid, kuhu saab viia surmatud lusitaania teeteod. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kuigi liigist täielikult vabaneda pole enam võimalik, saab selle levikut ja arvukust tõhusalt piirata. Parim viis võõrnälkjate tõrjeks on teetigude ja nende munade korjamine ning hävitamine. Võitlus võõrliigiga on tulemuslik vaid siis, kui seda tehakse ühiselt terves piirkonnas.
Nälkjad tuleb korjata anumasse, valada peale keeva vett ja selle toimingu juures kasutada kindlasti kummikindaid! Surmatud isendid pannakse suletud kilekotti või kinnisesse plastpudelisse ja toimetatakse selleks ettenähtud konteinerisse, kust need lähevad hävitamisele. Nälkjate kogumist aitab tõhustada nende meelitamine näiteks õllega täidetud anumasse.
Hispaania teetigu nähti esmakordselt Eestis 2008. aastal. Liik on nüüdseks levinud üle terve Eesti ja mõnes piirkonnas massiliselt. Mustpeanälkja esmaleid Eestis pärineb 2013. aastast ja viimastel aastatel on teda mõnes piirkonnas arvukalt leitud.
Selleks, et anda paremaid tõrjesoovitusi, aidata kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel tõrjet korraldada, on vaja teada nälkja võõrliikide levikupiirkondi. Projekti toetava Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhise kohaselt tuleks kaardile märkida asukohad, kus on hispaania teetigu või mustpeanälkjat nähtud.
Siit näeb kaardirakendust esitatud andmetega.
Meelespidamiseks – kodumaised nälkjaliigid on kaitstud!
Eestis esineb jumalatosin pärismaist nälkjaliiki, kes on mõõtmetelt oluliselt väiksemad. Ainsana sarnaneb suuruselt must-seatigu, kelle keha pikkus on väljasirutatuna 15–20 cm. Teda iseloomustab hallikas, pruunikas või mustjas värvus, heledamad vööd, must mantlikilp ja värvitu lima.