Flo Kasearu (pildil) skulptuuriseeria Monumentaalne hüljatus linnavalitsuse ruumides. Linnapea kabinet.
Foto: Ellen Rudi / Tallinna Strateegiakeskus
Päevatoimetaja
Tallinna linnavalitsuse hoones eksponeeritakse kunstnik Flo Kasearu skulptuuriseeriat, mis panustab võrdsema ühiskonna loomisesse. Näitus avati sümboolselt võrdse palga päeval, milleks tänavu oli 17. veebruar.
Flo Kasearu skulptuuriseeria Monumentaalne hüljatus linnavalitsuse ruumides. Linnapea kabinet.
Foto: Ellen Rudi / Tallinna Strateegiakeskus
Kui ratsamonumente on läbi ajaloo pühendatud enamasti meestele, siis Flo Kasearu otsustas seda muuta. Tema skulptuuriseeria „Monumentaalne hüljatus“ püstitab ratsamonumendid ajalooliselt olulistele naistele, kes on teenimatult ajalooraamatutest välja jäänud. Skulptuuriseeria sai alguse Vabamu 2023. aasta näituselt „Välja ahju tagant!“, mis tutvustas Eesti naisliikumise ajalugu viimase 150 aasta jooksul.
„Igast ajastust leiab naisi, kellele ei ole Eesti linnaruumis monumenti, kes aga kindlasti seda vääriksid. Kaheksa minimonumenti on valmis, et suurelt kuldsesse kesta valatud saada ja linnaruumi kapata. Linnavalitsuse hoones on nad selleks, et vähemuses olevad meessoost ametnikud märkaks enamiku ehk naiskolleegide rohkust. Naised nagu kuulukski ainult suletud ruumi. Kabinettidesse paigutatud hobused astuvad ilmselgelt mõne meestöötaja „konnasilmale“, mis ilmestab võrdsuse visuaalset aspekti,“ selgitas kunstnik Flo Kasearu oma mõttekäiku.
Tallinna abilinnapea Kaarel Oja sõnul kipub mistahes ebavõrdsus end reeglina märkamatult taastootma ja selle nõiaringi katkestamiseks tuleb teemale pidevalt osundada. „Flo teoste ajutine asupaik Tallinna linnavalitsuses on nii sisult kui vormilt väga tabav ning mul on hea meel, et see teoks sai,“ lisas Oja.
Skulptuurid asuvad linnavalitsuse istungite saalis, linnapea kabinetis, abilinnapeade kabinettide ees koridorides ning esitluskeskuses – need on n-ö poolavalikud ruumid, kuhu inimesed väljastpoolt maja satuvad pigem harva.
Flo Kasearu sõnul on näitusepaiga valikul aga kindel eesmärk. „See on jätk minu kunagisele žestile, kus ma viisin oma näituse spetsiifilisse keskkonda ehk Pärnu Naiste tugikeskusesse, et kunsti näeksid ka need, kes muidu näitusesaali võib-olla ei pääse. Antud juhul ma ei eelda, et linnapea ja teised ametnikud näitustele ei pääse. Seekord on näitus justnimelt ainult linnavalitsuse töötajatele ehk toon otsustajate pilgu alla igapäevase ebavõrdsuse ja võimaluse seda vähendada. Minu tööde eesmärk on omal probleemsel moel olla probleemi keskel ja näidata lahenduse suunda,“ rääkis Kasearu.
Näitus „Monumentaalne hüljatus“ avati sümboolselt võrdse palga päeval, mida tähistatakse siis, kui Eesti naised on keskmiselt teeninud välja sama palga, mille mehed teenisid eelmise aasta lõpuks. Tänavu jõuti selleni 17. veebruaril, mis tähendab, et naised pidid meestega võrdse aastapalga väljateenimiseks töötama 47 päeva rohkem.
Linnavalitsuse ruumides eksponeeritakse Flo Kasearu skulptuuriseeriat „Monumentaalne hüljatus“.
Foto: Ellen Rudi / Tallinna Strateegiakeskus
Täiendav info põhineb Piret Karro tekstil
„Monumentaalse hüljatuse“ sümboolsed ratsanikud on valik ajalugu mõjutanud naistest
Eesti ajaloos on võimsaid naisi, kes on aidanud ehitada demokraatiat, kuid kelle nimesid ajalooraamatutest ei leia. Tubades, kus tegid mõttetööd Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt, oli ka Lilli Suburg. Rahvaesinduste saalides, kus viibis Konstantin Päts, võttis istet ka Alma Ostra-Oinas. Arusaam, et iseseisvas vabas riigis peavad ka naised olema iseseisvad ja vabad, on kehtinud Eesti rahvusliku ärkamise ajast peale. „Monumentaalne hüljatus“ annab neile naistele väärika ja võrdväärse koha meeste kõrval, keda teatakse ja mäletatakse Eesti ajaloo suurkujudena.
Skulptuuriseeria sümboolsed ratsanikud on valik mõjukatest naistest alates 1872. aastast, mil kangrud ja ketrajad tõusid Narvas üles ebainimlike töötingimuste vastu, kuni tänapäevani, kui demokraatlikus Eestis on feminismi mitmes vormis.
Flo Kasearu (pildil) skulptuuriseeria Monumentaalne hüljatus linnavalitsuse ruumides. Linnapea kabinet.
Foto: Ellen Rudi / Tallinna Strateegiakeskus
Linnavalitsuse majas on kaheksa ratsamonumenti:
- Lilli Suburg (1841–1923) – asutas esimese eesti päritolu tüdrukutele mõeldud kooli ja esimese naistele suunatud kultuurilehe
- Kreenholmi streik (1872) – kui naisliikumine ristus töölisliikumisega
- Alma Ostra-Oinas (1886–1960) – sotsiaaldemokraat, Asutava Kogu ja I–III Riigikogu koosseisu liige, osales aktiivselt vabariigiaegses naisliikumises
- Leida Laius (1923–1996) – režissöör, kelle kõik mängufilmid kuuluvad Eesti filmiklassikasse
- Marju Lauristin (1940) – poliitiline suurkuju iseseisvas Eestis
- Eha Komissarov (1947) – kunstiteadlane ja Eesti esimese, 1995. aastal toimunud feministliku kunstinäituse kaaskuraator
- Anna-Stina Treumund (1982–2017) – esimene Eesti kväärfeministlik kunstnik ja oluline kväärliikumise liige
- Ratsanikuta monument ja tulevik – kellele veel võiks püstitada feministliku ratsamonumendi?