Lembit Roosimäe. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond tähistas Vabadussõjas langenute mälestuspäeva piduliku lipurivistuse, sõnavõttude, ajaloominutite ja lillekorvide ning läidetud küünalde asetamisega mälestustahvli ette.
Koolimajja sisenejaid tervitasid aknalaudadele kinnitatud täissuuruses lipud. Sama lippude rivi jätkus vanahoone koridoris, kus kodulinna lippureid toetasid kolm kohalikku kaitseliitlast, Kaitseliidu Korbe malevkonna maakaitseüksuse liikmed. Kümnetest lippudest möödudes märkasid koolimaja aulasse sisenejad lavale püstitatud tähenduslikku dekoratsiooni, mille vajadus selgus veidi hiljem.
Mõned minutid enne ajaloolist kellaaega – 10:30 – jäi kõnepuldi kõrval ootele päevajuht.
Lisette Kivimägi, seltsi Sindi osakonna noor innukas toetaja. Minutilise täpsusega palus ta kogunenud rahval mälestusseisakule tõusta. Samal ajal helises Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sindi Jumalailmumise kiriku tornis kellakõmin. Kahjuks polnud see siiski kauguse tõttu suletud akende taga kuulda, aga teadmises kõheldud. Järgnes Eesti hümn.
„Need pojad”
„Need pojad, kes hällis ja emade süles / Ju valguse laulusid kuulata said, / kord sirgeks ja võimukaks kasvavad üles / Ja juhivad julgesti rahvaid ja maid.” – nii luges Lisette värsse luuletusest „Need pojad”, mille autor oli Erni Hiir, kodanikunimega Ernst Hiir.
Kõnetooli paluti Lauri Luur, Tori vallavanem. Oma mõtiskluses mõtles ta kodus olevatele lastele ja püüdis mõista seda põhjust või ajendit, mis viis vaevalt poisikesepõlvest väljunud koolinoored sõtta endist mõõtmatul hulgal suurema vaenuväe vastu. „Kindlasti on üheks aspektiks vankumatu arusaam, mille eest ja nimel tasub seista. Muidugi olid paljudel täismehe ikka jõudnud noortel juba ka oma pered. Ja leidus ka lahkarvamusi, koguni peresiseselt.” Ometi valdab meid üle selle nn eestluse geneetiline kood, milles püsivad meie keel, kultuur, pärimus, traditsioonid, leidis vallavanem. Ta soovis noortele ja kõigile kohalviibinutele selles olemises jätkamist ning kasvamist.
Järgnevalt sai sõna Kristiina Anufrieva, samuti Sindi osakonna toetajaliige, kes pöördus kõigi armsate Eestimaa inimeste poole. „Täna on meie jaoks üks oluline päev. Vähemasti võiks olla. Täna heiskame sinimustvalged lipud ja austame meie kangelaste mälestust, et ühiselt tähistada ränkrasket vabadussõja lõppu,” tervitas ta osakonna nimel. „Vabadussõjas kaotasime üle 6000 inimese… Nad olid päris inimesed, kelle süda kunagi tuksus ja hing laulis.”
sõja saabudes saab temast halastajaõde, kes tegeleb kannatanute hooldamisega
Kristiina meenutas kunagist aega, mil igal aastal, samal kellaajal, peatusid minutiks inimesed tänavatel, transpordivahendid seisatasid mootorid ja helisesid kirikukellad. Ta kutsus meid kujutluspildis mõtlema näiteks homsele päevale ja kui siis peaks algama sõda ja küsis: „Kas me siis võidaksime? Kas me üldse võitleksime? Kas meie sees lööks välja põlis-eestlaslik sitkus oma maa ja rahva eest sõdida? Kas me oleksime valmis oma lähedased, kodu ja kõik, mis meile kallis on olnud, kaotama?” Ta vastas saalis rahulikult istujaid jahmatades: „Julgen selles kahelda. Miks? Sest kui Ukrainas algas sõda ja aegamööda saabusid ohumärgid ka Eesti kohale, siis oli kuulda eestlaste suust lauset: Kui sõda tuleb, kolime Hispaaniasse.” Aga Kristiina ise asus seisukohale, et sõja saabudes saab temast halastajaõde, kes tegeleb kannatanute hooldamisega. „Me peaksime hoidma nõnda ühte, et igaüks annab endast kõik oma kodumaa kaitseks, sest see maa on ju meid hoidnud ja kaitsnud. Jultumus oleks jätta oma kodu ja põgeneda ilma tagasivaatamata,” lausus noor kõneleja. „Mina olen tänulik selle eest, et Eesti on mulle kinkinud kodu, kus on minu armas mees ja minu kiisupoeg. Eesti on koht, mis on andnud mulle võimaluse tasuta õppida. Eesti on minu vennad, õed, ema, kasuisa. Eesti on minu parim sõbranna, keda mina hoian ja kes mind hoiab.”
Päevasündmuse jätkudes palus Lisette enda kõrvale lavale lipu seltsi Sindi osakonna esimehe Chätlyn Partsi. Kahekesi esitati tantsu “Eesti muld ja Eesti süda”, mida varemgi tantsitud, aga mida vaatajad ikka ja jälle heal meelel hinge kinnipidavalt jälgivad.
Lava tagaseinalt ja koridori aknalaudadelt võis lugeda ajalooliselt hindamatu väärtusega kirju. Lava keskosa on valgustatud laternaga, maas on kirjad, paberid, kirjutusvahendid. Lava vasak pool kujutab kaevikut või onni, dekoratsiooniks puuhalud ja kuuseoksad. Istuv sõdur puhastab oma püssi. Paremal poolel on kujutatud kodu – tool, laud küünlaga. Sõduri naine loeb kirja. Lipu seltsi liige Õnneli Pilliroog seadis neist kirjadest kokkuvõtva lühilavastuse “Sõduri kiri koju”.
Tuhat korda suudlen Sind vaimus ja meie poegi niisama
Publik kuulis pikalt, siin mõned katked kuuldust. „Armas mammi!! Olen veel praegu elus ja terve, nüüd on küll kurjad ajad jälle käes, wast aitab Jumal sedagi üle elada, kui seda saatuses määratud. Viibime praegu Marienburgis. Tulime eile sisse, Soome pojad olid ka siin puhta töö teinud. Siin on punaseid nagu loogu maha niidetud kõik kohad täis, loetaks sajade viisi punaste surnuid. Minu süda ei kanna vaatama neid minna ühe nägin eila mööda sõites, oli tee ääres maas, aga siin mõnes kohas on hunnikus.”
„Armas abikaasa Marie, kui peaks juhtuma, et meid jumala tahtmine lahutab, siis ära kurvasta Wääga, sest ükskord ikkagi peab see tulema, olgu see vara või hilja, kodu ehk kodust kaugel wõersil, kus armsad omaksed ei saa seda näha, ja viimast palve sõna kalmu künkal järele hüüda. Ole kindel uskus ja ära heida meelt wõib olla läheb veel kõik paremast, kui meie seda oskame ära arvata. Armas musi! Tuhat korda suudlen Sind vaimus ja meie poegi niisama.”
Lavastuses kehastas sõduri rolli Sindi kooli vilistlane Marko Nuut, tema naist mängis Õnneli Pilliroog.
Laulis Sindi muusikakooli ansambel Solfined. Juhendajaks Merit- Hirvoja Tamm.
mees, kelle sõna on jätkuvalt oluline
Üritus lõpetati Vabadussõja sangarite mälestustahvli juures lillede toomise ja küünalde süütamisega.
Siiski polnud kõik veel lõpetatud. Aasta teisel päeval oli Lembit Roosimäel sünnipäev, kes on oma õpilaste mällu jäänud legendaarse õpetajana. Praegu pensionil olev Sindi ja Paikuse aukodanik on ka seltsi Sindi osakonna üks asutaja liikmeid. Ta on mees, kelle sõna on jätkuvalt oluline ja väga vajalik, ka kõigi lipu seltsi Sindi osakonna korraldatud sündmuste läbiviimisel.
Samal teemal:
VABADUSSÕJAS LANGENUTE MÄLESTUSPÄEVAL SINDI KALMISTUL JA MÄLESTUSTAHVLI JUURES