Pildil Pärnu Y-klubi liikmed koos teiste abilistega, kes parajasti asuvad teele Uhla-Rotiküla elamuskõnni stardipaika. Foto: Raeküla Vanakooli kogukonnakeskus
Päevatoimetaja
Rahvusvaheline vabatahtlike päev kuulutati välja ÜRO poolt 1985. aastal, et tutvustada üldsusele vabatahtlike panust, motiveerides kõigi elualade inimesi nii kodu- kui ka välismaal vabatahtlikuna tegutsema.
Rahvusvahelist vabatahtlike päeva [inglise keeles: International Volunteer Day for Economic and Social Development] tähistatkase igal aastal 5. detsembril eesmärgiga tuua esile inimesed, kes oma aega andes ja vabatahtlikuna töötades panustavad heategevusse ning loovad positiivseid muutusi ühiskonnas ilma rahalise tasuta. Samuti on päeva eesmärk tõsta teadlikkust vabatahtlikkuse tähtsusest ja õhutada rohkemaid inimesi vabatahtlike ühendustega liituma.
Paljud kodanike ühendused ja organisatsioonid korraldavad sellel päeval erinevaid sündmusi, kampaaniaid ja tegevusi, millega julgustatakse inimesi vabatahtlikuks hakkama ja avaldatakse tänulikkust innukatele vabatahtlikele.
Tublimaid vabatahtlikke tunnustab igal aastal Eesti Külaliikumine Kodukant.
Päästearmeelane jõulude ajal Brüsseli tänaval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ajaloost teatakse, et esmalt olid vabatahtlikud üksnes vabatahtlikud sõdurid. Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal kutsusid isandad kolme- ja kaheksakümneaastaste sõdade ajal oma lipu alla järjest suuremal hulgal vabatahtlikke sõdureid. Kuna sageli puudus raha vägede ülalpidamiseks, nähti nende tasu ainult saadud au ja sõjalise saagi näol. Paljudele piisas sellestki.
17. sajandil alustasid tegevust üsnagi samaaegselt prantsuse ‘volontaire‘, itaalia ‘volontario‘, saksa ‘volontair‘ ja inglise ‘volonteere‘. Sajandi lõpuks kujunes vabatahtlike institutsioon enamikes Euroopa maades täieõiguslikuks para-riiklikuks vabatahtlike värbamise või kiireloomulise mobiliseerimise süsteemiks.
Inglismaal tekkis 1844. aastal maailmakuulus vabatahtlike ühendus „Young Men’s Christian Association“ (YMCA), mille eesmärk oli arendada kristlikul usul põhinevat tervislikku “keha, vaimu ja hinge”.
Sääraste deklaratiivsete vabatahtlike organisatsioonide nagu abiorganisatsioon, Päästearmee ja Punase Risti selts, areng ning üleilmne levik 19. sajandi viimastel aastakümnetel seostus üha enam heategevusliku, sotsiaalselt kasulike ja isetute tegevustega.