SINDI ROCK 55

Sindi Rock 2017. a lauluväljakul. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Marko Šorin

60ndad kulgevad ENSVs rahulikult – Hruštšovi sulaga on riigipoolsed „kruvid“ lõdvemad kui Stalini ajal, sõjast on möödas 15 aastat ning suureks on sirgunud põlvkond, kes sündis ühte kuuendikku maakerast katvas Nõukogude Liidus. Raudne eesriie lahutab Lääne- ja Idablokki, kuid (Põhja-)Eestis näeb Soome televisiooni ning raadioga leitakse kuulamiseks Läänepoolseid raadiojaamu. Eestisse imbub ka muid kanaleid pidi „roiskuva kapitalismi“ hukutavaid mõjutusi.

Käesoleva aasta juubeli sünnipäeval oli Marko Šorin oma lemmiku Metallica kontserdil Helsingis. Foto erakogust.

1956. aastal sõidab Liidu koondise ridades Melbourne’i olümpiamängudele Sindist pärit Uno Palu. Peale kümnevõistlustel saavutatud neljanda koha toob mees roheliselt mandrilt kaasa Bill Haley plaadi „Rock Around the Clock“, mis oli esimene rock’n’rolli plaat, mis jõudis USA ja Briti edetabelite tippu. Järgmisel aastal kõlas läänelik rock just samalt, Uno Palult saadud, plaadilt Eesti Raadios. Nagu iga läänest lähtuv moevool, oli rockmuusika nõukogude maal pehmelt öeldes taunitud. Tantsuõhtutel mängisid pigem bigbändid või vahepeal põlu all olnud jazzmuusikud, rock’n’rolli tantsimine oli avalikult lausa keelatud tegevus. Tolleaegset suhtumist rock´n´rollitamisse iseloomustavad 1957. a ilmunud Endla Tegova kirjutatud luuleread („Veelkord algajatele lõngustele“):

„See polnud tants, vaid see meenutas poksi, rohkem küll kaklust, kuid pisut ka foksi, kohati nii, nagu tapetaks rästikut, kohati polegi võrdlust nii vastikut. Poiss pildus partnerit ette ja taha, vibutas õhus, siis paiskas ta maha, raputas, loopis ja tuuseldas daami, nagu teeks elavat pesureklaami… üleni higised, silmadki pungis, lõugades kramp, pilk kui kiskjatel džunglis. Mõtled, et neidu see tantsuviis vihastas. Eksid, sest „moodsat kultuuri“ see kehastas. Vaadati õuduses pealt „rockn rolli“: need tantsijad on ju kas haiged või lollid. Siis olles oma ekstaasist nad ärkasid, kui äkki miilitsat ukse ees märkasid.“

Marko Šorin Behemothi ja Testamendi kontserdil oma poegadega – Martti ja Mihkel. Foto perekonna albumist

60ndate alguses jõudis Eesti noorteni juba uus, Liverpool’ist lähtuv moevool – biitmuusika, mille mõjuvõimsaim esindaja oli The Beatles. Ansamblite „kohustuslikeks“ pillideks said elektrikitarrid ja trummid. Eestis hakati selliseid kutsuma kitarristide ansambliteks. Kuigi üldsus pidas uut muusikat lärmiks ja karjumiseks, siis noored jooksid kitarristide esinemistele tormi, kultuurimajad soosisid tantsuõhtuid, sest saalid olid täis ja pileteid müüdi enam, kui ei kunagi varem.

Tõsisemad muusikud korraldasid Tallinnas iga-aastast rahvusvahelist jazzmuusika festivali. 1967. a osales lausa USA artist Charles Lloyd, kelle esinemisest on välja antud heliplaat. Kohapealsetele võimumeestele selline Lääne ees lömitamine ei meeldinud ja festival keelati mitmeks aastaks ära.

Reklaam Pärnu Kommunistist

Kui jazz oli pigem kõrge tasemega muusikute pärusmaa, siis biitmuusika pakkus võimalusi ka neile, kes muusikaga polnud varem kokku puutunud. Eestis toimus biitmuusika plahvatus 1965. aastal, kui kitarristide ansambleid tekkis üha juurde nagu seeni peale vihma. 7-keelelistelt nn vene häälestusega kitarridelt visati viimane keel ära ja pillid häälestati hispaania häälestusse. Uno Loobi kitarriõpiku abil said selgeks duurid ning kuulmise järgi õpiti ära raadiost lindistatud biitlood. Paljude unistuste pilliks oli 180 rubla maksev Saksa DVs toodetud Musima kitarr. Kellel nii hästi ei vedanud, saagis kitarri ise välja. Helipäid saada polnud, neid tehti ise, vahel „laenati“ helipead avalikest telefoniputkadest. Trummikomplektiks oli tihti pioneeritrumm koos suvalise taldrikuga. Võimendusteks ja elektrilise heli tekitamiseks kasutati raadioid või kinovõimendusi. Isegi kui kellelgi oli raha, siis tehnika saamiseks sellest ei piisanud, vaja oli kontakte ja õnne. Tihti tehti võimendusedki ise. Võimendused, nii isetehtud, kui tehase omad, läksid tihtilugu kärssama. Õnnelikematel olid Läänes sugulased, kes saatsid siiapoole biitlite ja teiste staaride noote ning plaate. Peamised mõjutused olid peale biitlite veel rollingud, kuid ka The Shadows, The Animals, The Kinks jt. Leidus ka enda kirjutatud lugudega ansambleid, kuid peamiselt mängiti „laenatud“ lugusid.

Reklaam Pärnu Kommunistist

Omaette katsumus oli ansambli tarifitseerimine ja kõikvõimalikud komisjonid, kes käskisid, lubasid, keelasid või piirasid. Komisjonid hindasid peale muusika veel esinejate välimust ja lavalist liikumist. Mängukeeld võis tulla pikkade juuste, provotseeriva lavalise oleku, liiga lääneliku muusika või valede sõnade eest. Ette oli nähtud kindel protsent, kui palju peab olema kodumaist muusikat, kui palju sotsmaade ja kui palju lääne helindeid. Muusika ei tohtinud olla liiga vali, kui selle vastu eksiti, võidi kultuurimajas elekter välja lülitada.

Gunnar Graps: “Sindi on väga vanade rockitraditsioonidega linn.” Foto: Urmas Saard / Külauudised

Just sellises keskkonnas organiseeris Väino Land 1969. a augustis Sindis kahepäevase popmuusika festivali „Sindi Rock“. Paraku ei leia sellest ettevõtmisest mitte ridagi tolleaegsest rajoonihäälekandjast „Pärnu Kommunistist“. Nii on mälestused esimesest Sindi Rockist talletunud vaid osalenud muusikute ja publiku mälusse.

Samal teemal:

MARKO ŠORIN: EESTI ROKIAJALUGU ON VIIEKÜMNEST AASTAST PIKEM